Seks garderoobis
Loe katkendit Mart Kadastiku uuest romaanist

Eesti Meedia kauane juhatuse esimees, ajakirjanik Mart Kadastik oma raamatuga «Eluaegne» restoranis Massimo.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Avaldame katkendi Mart Kadastiku uuest raamatust «Eluaegne».

Romaani sünopsis: prantsuse pesu müügiga oma äriedule aluse pannud Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks. Ainus naine, keda ta siiralt armastab, kannab endas paraku veelgi valusamat saladust. Kas puhtad tunded suudavad minevikutaagast üle olla?

Lugege katkendit: 

Mart Kadastik «Eluaegne»

FOTO: Raamat

Külaskäigu teist, ühtlasi viimast õhtut sisustas Verdi „Nabucco”. Kitsas mustas seelikus ja lillas pluusis Hege istus kahe mehe, kolmekümne ühe aastase ja neljateistaastase vahel, aeg-ajalt mõlemale oma sõrmi pakkudes. Teise vaatuse ajal ei pidanud soliidses tumehallis ülikonnas Nils vastu ja sosistas naisele kõrva: „Kas ma sind kunagi päris alasti ka näen?” Hege vastas: „Minu pärast kas või kohe.”

Siis ütles Hege midagi Knutile – too noogutas mõistvalt – ja tõusis toolilt, pealiigutusega Nilsi kaasa kutsudes. Ka mees ajas end püsti ja asus, küürakile hoides ja teiste vaatajate põlvi nügides, ukse poole liikuma. Õnneks olid nende istekohad üsna rea servas, mistõttu suuremat pahameelt nad esile ei kutsunud. Sulgenud enda järel hiirvaikselt ukse, jäi Nils valgusest pimestatuna silmi kissitama.

„Mida nüüd?” küsis ta hämmeldunult.

„Mõtle sina välja,” sõnas Hege kuraasikalt. „Ise tahtsid mind alasti näha.”

„Siin, teatris?”

Nils oli kimbatuses, aga mitte kauaks. Tualett olnuks liialt banaalne variant. Trafaretne. Tal tuli geniaalsem idee – garderoob.

„Tule!”

Nad kepsasid teineteisel käest kinni hoides trepist alla riidehoidu, mille ühes nurgas kolm tädikest juteldes aega suretasid.

„Prouad,” pöördus Nils kõigi poole. „Asjalood on sellised, et meil oleks vaja kohe fotoaparaadis filmi vahetada.”

„Noh?”

„Seda saab teha ainult pimedas, aga meil ei ole siin pimikut, kuhu minna, ja ainus koht, mis kõlbaks, oleks mõne kasuka või mantli sees, seega me peaksime...”

„No kuulge, ega te ometi taha teiste inimeste kasukate sisse minna!” imestas üks tädidest.

„Andke numbrilipik ja võtke oma riided välja ja kükitage nende sees nii kaua, kui soovite,” sõnas teine tädi resoluutselt.

„Kahjuks meil ei olegi üleriideid, tulime autoga,” valetas Nils.

„Teatris on pildistamine minu teada keelatud,” arvas kolmas tädi.

„Meil on luba, direktori luba,” tõstis Nils panuseid. „See daam minu kõrval on välismaalane. Ühest tähtsast Taani firmast. Tema pildistabki.”

„Hello!” viipas Hege sõbralikult.

Tädid olid segaduses. Välismaalane, see on iseasi.

„Me läheme sinna tagumisse otsa ega sega kedagi,” jätkas Nils asjalikult.

„Aga kui te hakkate võõraste mantlite taskutes sobrama?” jäi teine tädi umbusklikuks.

„Kas me oleme varaste nägu? Kas Taani daam on seda nägu? No kuulge,” heitus Nils. Et tehing otsustavalt lukku lüüa, poetas ta igale tädile peopessa sajakroonise. See oli suur raha, aga tädide vastutulekut väärt. „Olge mureta, me ei tee teile tüli.”

„Õnneks ei tahtnud nad näha fotoaparaati,” hingas mees hetk hiljem kergendustundega.

Ettevaatlikult mantleid kõrvale lükates kadusid nad riidehoiu sügavusse.

„Sa oled päris osav legendide väljamõtleja,” tunnustas Hege, kui nad olid jõudnud päris seina äärde.

„Professionaal,” ümahtas Nils.

„Ja mida nüüd?” küsis omakorda Hege.

„Vali oma mantel ja peida end selle sisse. Aga alasti!”

„Alasti?”

„Ihualasti, nii sa ju lubasid,” sõnas Nils.

„Okei,” ajas naine pea püsti. „Aga sina?”

„Mina ei ole lubanud riideid seljast võtta.”

„Siis ma aitan sind.”

„Kõigepealt sina.”

„Keera seniks selg!”

Kui Nils tohtis jälle ümber pöörata, seisis tema ees uhkes rebasenahkses kasukas Hege. Mees astus naise juurde ja lükkas kasuka tema õlgadelt maha. Hege ei olnud modell, õnneks ei olnud, sest just tema keha siidjas pehmus ajas Nilsi pöördesse. Mees leidis suurema vaevata üles selle, mida oli otsinud. Nilsil olid pikad käed.

„Sul on mugavam mind tagant võtta,” arvas puhanguti hingeldav Hege.

„Ei, sa parem roni mulle sülle,” ütles mees erutunult. Naine oli avanud tema püksiluku.

„Me võime niimoodi kukkuda.”

„Siis kukume.”

„Igal maal omad kombed,” nõustus Hege ja jäi Nilsile pärani silmi otsa vaatama. Tema pilgus ei olnud tütarlapselikku süütunnet või häbelikkust. Kogu selle aja, mil alakehad ennast sisse ja välja elasid, vaatas ta küpse naise endastmõistetavusega mehele otse silma.

Lõpuks nad kukkusidki, kuid ei teinud sellest välja.

Järgnev ei olnud küll kuulda lavale, kuid pani ilmselt proovile garderoobitädide kuulmekilede ja närvide vastupidavuse. Kombekate vanainimestena ei tormanud nad siiski sündmuskohale kiretuld kustutama.

„Taani kuningriik tänab teid,” sõnas Nils, kui patustajad mõne aja pärast mantlite vahelt jälle välja pugesid. Hege sättis rinnahoidjat.

„Ise täiskasvanud inimesed – milline häbitus!” urises kõige sõnakam ja sõjakam tädi. Ülejäänud kaks olid eemale tõmbunud, andes niiviisi märku, et nemad pole midagi näinud ega kuulnud. Ega vastuta ka millegi eest.

„Kahju, et ühe mantli pidime ära määrima,” ütles Nils, kui nad kahekesi saali poole tagasi ruttasid. „Oli teine üsna noobel.”

„See oli super!” õhetas Hege.

„Mantel?”

„Ei, seks!”

„Parem kui kolmekesi?”

„Sa ei vaja assistenti. Bjarne vajas. Sinuga seksiksin ma vahetpidamata.”

„Seda ei suudaks isegi Victor Hugo.”

„Siis kord päevas.”

„Miks me seda ei tee?”

„Ma elan teises riigis.”

„Jää siia!”

„Mul on mees kodus.”

„Knuti isa?”

„Ei, miks?”

„Õige jah, maailm on mehi täis.”

„Naisi ka,” lisas Hege.

„Aga sina oled teistsugune kui kõik teised.”

„Taanis ei ole hea stiil naistele komplimente teha.”

„Me ei ole Taanis. Ja ma ei tea naist, kellele ei meeldiks komplimente kuulda. Olen kindel, et sulle ka meeldib.”

„Vägagi,” nõustus Hege.

Võimalus nelja silma all juttu ajada avanes alles järgmisel päeval lennuväljal, kui Knut oli läinud kokakoolat ostma.

„Kuidas sa Knutile seletasid meie ühist ärakäimist teatris?” küsis Nils.

„Seletasin nii, nagu asi oli.”

„Sa teed nalja?”

„Ei tee.”

„Ütlesid Knutile, et ole pai ja istu siin natuke aega üksinda, sest emme läheb võõra mehega keppima? Ja kui saali tagasi tulime, siis poiss kindlasti küsis, et kuidas oli, et kas emme orgasmi ka sai või vihises tuul niisama tema seeliku all?”

„Umbes nii ta rääkis,” naeris Hege.

„Aga tegelikult?”

„Tegelikult sain ma orgasmi.”

„Rõõm kuulda, aga mida Knut ikkagi küsis?”

„Knut on tark poiss ega esita ebadiskreetseid küsimusi. Mina küsisin, kuidas ooper oli.”

„Ja kuidas talle ooper meeldis?”

„AC/DC meeldib rohkem.”

Jutt katkes, sest Knut tuli oma kokakoolaga tagasi.

Lahkumisstseen lennuväljal kujunes väljapeetuks.

„Isegi kui me järgmine kord kohtume alles kümne aasta pärast, võime jätkata täpselt sealt, kuhu praegu pooleli jäime,” ütles Nils ärasaatja kurbusega ja kallistas Heget.

„Järgmine kord võiks „Nabucco” asemel midagi põnevamat olla,” leidis Knut.

„Sinuga on hea, Nils-Kaspar,” sõnas Hege. Naise silmanurka oli ilmunud sõnakuulmatu pisar. „Mis parfüümi sa kasutadki?”

„Guerlaini.”

„Täiuslik lõhn.”

----

«Eluaegne» on Mart Kadastiku neljas romaan. Haarava sündmustikuga raamat süüvib inimese pimedamatesse hingesoppidesse. Autori kujutamisviisis vahelduvad grotesk ja huumor, kargus ja soojus. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Mart Kadastiku romaanid «Kevad saabub sügisel» (2013), «Suvi sulab talvel» (2013) ja Katariina Tammertiga kahasse kirjutatud «Paarismäng» (2014).

Mart Kadastik «Eluaegne»

Kirjastus Varrak

320 lk

Ilmumisaasta 2015 

Tagasi üles