Ajakirjandus paljastab kahtlased tehingud

Eesti Meedia kauane juhatuse esimees, ajakirjanik Mart Kadastik oma raamatuga «Eluaegne» restoranis Massimo. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Avaldame katkendi Mart Kadastiku uuest raamatust «Eluaegne».

Romaani sünopsis: prantsuse pesu müügiga oma äriedule aluse pannud Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks. Ainus naine, keda ta siiralt armastab, kannab endas paraku veelgi valusamat saladust. Kas puhtad tunded suudavad minevikutaagast üle olla?

Lugege katkendit: 

Halvad asjad hakkasid sel päeval järgemööda juhtuma. Kõigepealt, pärast autopesulas käiku, avastas Nils, et harjad on tema uue valge BMW esitiivale inetu kraapejälje jätnud. Siis selgus, et reis Pariisi, kuhu ta pidi pärastlõunal lendama, oli tühistatud, ning Pink Martini kontsert nädalalõpul, mida ta plaanis veeta koos Piiat asendava noorukese sekretäriga, välja müüdud.

Kui helises mobiil ja keegi tema hallootamise peale ei reageerinud, käratas ta juba võrdlemisi tigedalt: „Rääkige, kurat võtaks!”

Helistaja oli ilmselt juba mitu korda ennast esitlenud, aga tema nimi oli kadunud põhjatutesse leviaukudesse.

„Janne Eslon,” kuulis Nils kõrvulukustava ragina seest viimaks naise, tõenäoliselt noore naise häält.

„Janne... mis?” küsis ta üle.

„Janne Eslon,” korrati.

„Ma ei kuulnud hästi, kes te olete või kust te helistate?”

See oli saatuslik viga. Vähe sellest, et Nilsile ei öelnud midagi helistaja nimi, mida ta pidanuks – vähemalt helistaja enda arvates – une pealt teadma. Hullem oli see, et ka väljaanne, kus ajakirjanik Janne Eslon töötas ja mis oli üks mõjukamaid riigis, jättis Nilsi ükskõikseks. Aga võib-olla ei muutnud närviline start midagi, sest negatiivsus oli sellesse suhtlusse juba enne esimeste lausete vahetamist sisse programmeeritud.

„Ahah, sealt. Ma ei loe teie lehte, vabandust,” sõnas Nils tuimalt ja tahtnuks mobiili tagasi taskusse pista, nagu ta oli teinud pikemalt pühitsemata siis, kui talle üritati telefoni teel pähe määrida maailma parimat tolmuimejat, kindlustuslepingut või spaapaketti.

„Teie võite meie vastu huvi mitte tunda, aga meie jääme teie vastu küll huvi tundma,” teatas Janne Eslon nipsakalt.

„Võib-olla oleks esmalt ikka viisakas küsida, kas mul hetkel üldse on aega teiega rääkida?” ei hellitanud Nils.

„Kas teil siis on praegu aega?”

„Ei ole.”

„Ja millal teil võiks aega olla?”

„Kardan, et lähematel nädalatel on mul väga tihe töögraafik.”

„Tegelt on mul ainult üks küsimus.”

„Tegelikult te võite selle mulle meili teel saata,” tögas Nils. Tema kõrva oli hakanud kraapima see umbrohuna vohav parasiitsõna, mida noored ei viitsi tervenisti väljagi öelda. Temas ärkas filoloog. Aga tegelikult ka: kui inimene pidevalt toonitab, et asjad on tegelikult nii, siis jääb lõpuks mulje, et mõtted, mis peavad läbi ajama ilma sõnalise kanderaketita,  on lennuvõimetud ja täiesti mõttetud.

„Kardan, et vastus võib hiljaks jääda,” teatas ajakirjanik. „Meil on siin ka väga tihe töögraafik ja selle loo, mis peaks teid huvitama, pean ma juba täna käiku andma. Õigupoolest poole tunni pärast.”

„Nii kiirelt kohe?”

„Teate, online’i ajastul ei seisa ükski kuum uudis sahtlis.”

„Kuum uudis? Minuga seotud? See oleks vast üllatus.”

„Ongi üllatus.”

„Okei, rääkige, milles on asi?”

„Lühidalt: meil on informatsioon, usaldusväärsest allikast, et teil on tõsised probleemid maksuametiga.”

„Maksuametiga! Esimest korda kuulen. Täielik jamps.”

„Tõesti? Kas teile ei ole siis veel süüdistust esitatud?”

„Mida kuradit – süüdistust!” ägestus Nils. „Milles?”

„Tegelt seda ma tahaksingi teie käest täpsemalt teada,” jätkas ajakirjanik nõudlikul toonil. „Meie andmetel olete varjanud tulusid, mida teenisite autoportaali aktsiate müügiga 2010. aastal.”

See vana lugu, taipas Nils. Jah, ta oli müügitulu jaganud mitme tütarettevõtte vahel nii, et maksuamet oli esialgu kerges segaduses, aga pärast täiendavale järelepärimisele ammendava vastu esitamist loeti küsimus lahendatuks. Ja ka teises kaasuses, mis puudutas teatud ajalist nihet tulu laekumise ja raamatupidamises arvele võtmise vahel, jõudsid maksuamet ning NKK kontsern ühisele arusaamisele. Maksude optimeerimine arvati seaduslikuks.

„Minu andmetel peaks ajakirjandus enne säärase laimu avaldamist fakte hoolikalt kontrollima,” vastas Nils teravalt.

„Seda ma praegu teengi.”

„Ei tee. Ma ütlesin, et te peate fakte hoo-li-kalt kontrollima, aga teil on vaja see kuum uudis – jutumärkides! – juba poole tunni pärast turule paisata. Peate koguma klikke, jah? Vaadake ette, et oma näppe ära ei kõrveta!”

„Kas te ähvardate mind? Mind pole mõtet rünnata. Mina teen oma tööd, härra Koppel. Ma ei kogu klikke. Ja te aitate mind ja eelkõige iseennast, kui avalikkusele ausalt selgitate, kuhu te panite need miljonid?”

„Kuhu ma panin?” katkes Nilsi kannatus. Harva oli ta endast sel määral välja läinud. „Persse pistsin!”

„Kuidas?” ei uskunud ajakirjanik oma kõrvu.

„Persse pistsin! Võite luubiga kontrollida! Aga mul on krabisevat veel veidi järel. Tahate ka?”

„Te pakute mulle altkäemaksu?”

„Otse loomulikult! Teate, üks tuntud ärimees mõisteti kaheks aastaks vanglasse altkäemaksu andmise pärast. Ajakirjanikel läks hari punaseks, kui nad kuulsid, et mees vabastati kahe päeva pärast. Kuidas te sealt pääsesite, küsisid nad temalt. Ärimees vastas: altkäemaksuga, ikka altkäemaksuga... Kõike head, preili!”

Nils katkestas kõne. Kogu ülejäänud päeva oli ta telefoniga solidaarselt tumm.

Mõjukas nädalalehes ega selle online-väljaandes ei ilmunud ridagi NKK väidetavatest maksuprobleemidest. Aga Nils oli naiivne, kui arvas, et see lugu on unustatud. Ajakirjanik võis hüljata intrigeeriva idee maksupetturi paljastamisest, kuid ei suutnud unustada isiklikke solvanguid, millega teda oli kostitatud.

Pool aastat hiljem ilmus pikem lugu pealkirja all „Kas Nils Koppel kasutab vanu sidemeid oma äri huvides?”. Artikli sisuks oli atraktiivne krunt kesklinnas, millele kaubanduskeskuse ehitamiseks olevat linnavalitsus andnud loa pärast seda, kui Nils oli krundi poolmuidu omandanud kinnisvaraarendajalt, keda tabas krahh just seepärast, et ta oli võtnud pangalt laenu sellesama kinnisvaraprojekti finantseerimiseks, aga paraku ei õnnestunud tal saada linnavalitsuselt ehitusluba kinnistul ehitustegevuse alustamiseks. Pealtnäha keeruline süžee, mille artikli autor lihtsaks resümeeris: käsi peseb kätt.

„Fuck!” erutus Nils, kui ta oli läbi lugenud esimese lõigu. Esiteks, kinnistu oli ta soodsalt omandanud juba kinnisvaramulli lõhkemise järel 2008. aastal, seega neli aasta tagasi. Neli aastat nägi ta vaeva, et veenda ametnikke kaubanduskeskuse vajalikkuses, ja alles pärast seda, kui ta oli leppinud mitme linnavalitsuse seatud tingimusega – näiteks laste mänguväljaku ehitamisega kaubanduskeskuse naabrusse –, oli tema äriprojekti lõpuks aktsepteeritud. Väide, et Nils Koppel kasutab ära vanu sidemeid, oli absurdne, sest Nils ei tundnud isiklikult ainsatki linnavalitsuse töötajat. Kõik need inimesed, kes olid paarkümmend aastat tagasi tema kolleegid, olid avalikust teenistusest juba ammu lahkunud. Kui Nils jõudis artiklit lugedes vihjeteni korruptsiooni ja koguni altkäemaksu kohta („Ei ole välistatud, et Nils Koppeli võimalike mahhinatsioonide vastu tunneb huvi ka prokuratuur.”), tabasid teda tasakaaluhäired. Kogu elu jooksul ei olnud ta mitte ainsagi äriprojekti edendamiseks mitte kellelegi meelehead pakkunud ja sellest hoolimata, ennäe raibet, oli talle nüüd külge kleebitud kurjategija silt!

Kirjutise autoriks oli Janne Eslon.

„Täielik idiootsus!” kurjustas Nils. Tema esimene reaktsioon oli selge – kohtuhagi! Aga advokaat, kellega ta nõu pidas, seda juhtumit üheselt võidetavaks ei hinnanud. Juristi uuriv pilk ei leidnud Janne Esloni artiklis otseseid faktivigu ega Nilsi au solvavaid hinnanguid, sest kogu lugu oli üles ehitatud küsimustele, kahtlustele ja hüpoteesidele. Jah, autor oleks pidanud ära kuulama teise poole, Nilsi, ja võib vaid oletada, miks ta seda ei teinud (siis oleks tema kinnisideele rajatud skeem kokku varisenud ja skandaalse loo avaldamine ohtu sattunud), aga see eksimus on rohkem eetilist laadi ega saa olla piisavaks aluseks süüdimõistvale otsusele kohtus. Seega fifty-fifty, hindas advokaat võiduväljavaateid.

NKK kontserni nõustav PR-ekspert – selle mehe nina ja suu jooksid kokku nagu delfiinil, ja ülepea tundus ta olevat sama libe nagu see vesine imetaja – lisas omalt poolt, et avalik tähelepanu, mis kohtuprotsessiga kaasneb, toob firmale ja ka Nils Koppelile isiklikult rohkem kahju kui see üksik mõru lehelooke, mis peagi unustatakse peale tulvavate uute soperdiste surve all, sest negatiivne müüb ning lugeja nõuab aina uusi ja uusi ajakirjanduslikke maksahaake ja käteväänamisi ja avalikke hukkamisi, mille järele publik on aegade hämarusest pööraselt janunenud. Ei tohi ka unustada, et ajakirjanikud, kes on tõmmanud pähe timuka kapuutsi, toimetavad internetiajastul hoopis teise kiirusega kui kuldsetel paberiaegadel, lisas mobiili näppiv PR-ekspert, ja seepärast nad situvad ajapuudusel lennult nagu tuvid, aga ajakirjanduse pealiskaudsuse ja vastutustundetusega sõdida oleks mõttetu, sest tuleb aru saada, et tänapäeval on ajakirjanikud sunnitud toksima tähti oma arvuti klaviatuurile kahe käega, sellal kui sulepea või pastakaga kirjutades oli teine käsi vaba ja võis vajadusel kirjutavat kätt kontrollida ning korrale kutsuda.

PR-ekspert teadis ka ravimeid, millega negatiivseid meediakajastusi neutraliseerida: esiteks – ära reageeri, teiseks – ära aja ennast närvi halbade lugude ja eriti nendele järgnevate kommentaaride lugemisega, sest kui sa neid jälgid, siis toodad ise klikke, mis hoiavad sinu suhtes ebameeldivat lugu uudiste-käteräti eesotsas; ainuõige oleks – seda siis kolmandaks – sööta ise ajakirjandusele ette positiivse sisuga materjale iseenda või oma firma kohta. Life is simple, resümeeris PR-nõustaja.

Nils rahuneski ja näis, et ka Janne Eslon oli ta rahule jätnud. Ent see õnnisaeg osutus infantiilseks hõljumiseks keeristormi epitsentris, sest mõni aeg hiljem, 2013. aasta kevadel, ilmutas seesama ajakirjanik uue paskvilli, millega ta tungis sfääri, mida Nils oli kõige kiivamalt avaliku tähelepanu eest kaitsnud – Janne Esloni uued spekulatsioonid puudutasid Nilsi isiklikku elu.

-----

«Eluaegne» on Mart Kadastiku neljas romaan. Haarava sündmustikuga raamat süüvib inimese pimedamatesse hingesoppidesse. Autori kujutamisviisis vahelduvad grotesk ja huumor, kargus ja soojus. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Mart Kadastiku romaanid «Kevad saabub sügisel» (2013), «Suvi sulab talvel» (2013) ja Katariina Tammertiga kahasse kirjutatud «Paarismäng» (2014).

Mart Kadastik «Eluaegne»

Kirjastus Varrak

320 lk

Ilmumisaasta 2015