«Quantico laager»: süžeeliinidesse lämbuv, kuid siiski paljutõotav

«Quantico laager»: vähe huumorit, kapaga põnevust Foto: Kaader telesarjast

Telesari «Quantico laager»
kanalis FOX neljapäeviti kl 22.00

Kui inimestel läheb elu hästi, on seda märgata eriti hästi telesarjade järgi. Kui käes on must masu, hakkavad produktsioonifirmad tootma komöödiaid ja muid kergestiseeditavaid meelelahutussaateid. Kui vaadata sellesügisest Ameerika telekava, siis kahtlemata on meil käes üüratult head ajad, sest uusi komöödiaid võib taga otsida tikutulega, küll aga ei ole puudust uutest põnevussarjadest.

«Quantico laager» (originaalpealkiri «Quantico») on üks mitmest põnevussarjast, mis sel hooajal USAs teleekraanidele jõudis, ja tänu FOXi kanalile saavad sellest nüüd osa ka Eesti vaatajad. Tegu on paljulubava seriaaliga, mis ometi on üles ehitatud natuke häirivalt, järgides ehk üleliia pingsalt laineid löönud Shonda Rhimesi («Grey anatoomia», «Skandaal») mulluse hittsarja «Kuidas mõrvast puhtalt pääseda» («How To Get Away With Murder») sissesõidetud rada. Sarnaselt «Mõrvaga» näeme korraga kaht ajajoont, millest üks on «tulevik», kus kogu pealtnäha rutiinne tulevaste FBI agentite väljaõpe Quanticos on pea peale pööratud.

Mind isiklikult sellised topeltajaliinid kohutavalt häirivad. Ma olen sageli mõelnud, miks seda üldse tehakse – armastavad ju ka pikalt ekraanil olnud poppsarjad vahepeal eetrisse paisata osasid, mis algavad plahvatuste ja verega, ainult selleks, et sildi «24 tundi tagasi» all aega tagasi keerata ning alustada osa uuesti, jättes vaataja teadmisse, et juhtub midagi jõledat. Samas, tegemist on tavaliselt just krimisarjadega, vaataja teab, et juhtub midagi jõledat! Kas meile on vaja selleks veel eraldi isutekitajat tarvis, et me osa ikka lõpuni vaataks?

Tagasi «Quantico» juurde tulles – sarja avaosa on tugev, kuigi muidugi, alati võiks vinguda ja kurta. Korraga võetakse käsile liiga palju, vaatajale antakse hambu kümmekond juhtlõnga, kõik on korraga kahtlusalused, kõigil on saladused, kõik on hämara taustaga tüübid. Ainuke, kes paistab algusest peale olevat «hea kutt», on peategelane, Bollywoodi staar Priyanka Chopra kehastatud Alex (kes muidugi kõigi ülejäänute arvates on sarjauniversumis hoopis terrorist). Sari lubab seebikalaadset draamat, samas aga ka «Kodumaa» terrorismi-põnevust ning vähemalt esialgu tundub, et lubatu suudavad nad ka ekraanile tuua. Huumorit jääb väheks, aga seebikale omaselt on olemas kaksikud, kes esinevad ühe inimesena, rikaste vanemate blondid võsukesed, kes esialgu tunduvad ärahellitatud, aga tegelikult on märksa riuklikumad; ilusate silmadega musklimehed, kelles on hing suure algustähega, ning muidugi naised, kes suudavad käsitseda püsse paremini kui ükski mees ning teevad vaevata ükskõik kellele tuule alla ka rusikavõitluses.

Teisalt võiks aga küsida: kas see terroristide-hirmul mängimine juba ära ei tüüta? Kas alati peab põnevuseks ja draamaks olema ette teada, et kuskil midagi plahvatab? Kas alati peab keegi olema islamiusku reetur (või vähemalt meisse see hirm algusest saadik istutatakse)? Ja muidugi kõik need esimeses osas välja visatud süžeepöörded, esimene enesetapp, naeruväärne kaksikute liin (Kas TÕESTI jäävad sellised ilmselged asjad FBI-l märkamata? See on ju FBI, jumala eest!), pommid, salaoperatsioonid... Seda kõike on kohati liiga palju ning see paneb küsima: kas kõigega pingutatakse üle, sest muudmoodi ei kannaks seriaal välja? Ja kui nii, siis kas see ikkagi on hea sari? Vähem on teinekord rohkem. Aga ootame-vaatame, teine hooaeg on igal juhul juba rohelise tule saanud.