Järvi-san – dirigent, keda Jaapanisse väga oodati

Paavo Järvo Prahas

FOTO: Zdenek Chrapek

«Ma kardan, et teil pole lootust, kõik on salvestuse pärast pinges ja juba ülehomme sõidab orkester järgmisele kontserdile,» annab NHK artistide mänedžer Kaori Takagi mulle leebelt, kuid otsesõnu mõista, et mu sõit maailma teise serva võib siin ja praegu täiesti luhta minna. Ütlen Kaori-sanile (jaapani k «härra»/«proua», tavapärane viisakusvormel), et ma ei saa ilma Järvi loota Eestisse tagasi sõita. Daam vangutab kahetsevalt pead, kuid ütleb, et tema võimuses pole midagi teha... Järvil ilmselt veel frakk auras seljas, kui Sony plaadifirma esindajad ja NHK mänedžerid ta pärast kontserti dirigendiruumi «kinni müürisid» ja ukse kõigi asjasse mitte puutuvate nina ees kinni lõid.

Tellijale

Pool tundi hiljem uks avaneb ja on näha, et vähemalt särk on Järvil lubatud ära vahetada. Askeetlik ja üleni mustas, vaid helendav partituur kaenla all, väljub ta ruumist. «Mis siis nüüd saab?» laiutab ta käsi, nähes oma ameerika fänne ja eesti ajakirjanikku, kes on end kuidagi lava taha smugeldanud.

«Kas mul on homme vaba päev?» küsib ta kõrvaliste inimeste kohalolust silmnähtavalt ärevile sattunud assistendilt. «Homme on teil vaba päev, Järvi-san. Puhkuseks.» «Selge, homme siis!» Lavauks Järvi taga sulgub ja avaneb taas kell kolm öösel. Sony ja Strauss said oma tahtmise!

Tagasi üles