Leslie Da Bass oma loomingut sissetulekuga ei seo

Leslie Da Bass Direktori esitluslivel

FOTO: Kertin Vasser

Bassi- ja elektroonikamees Leslie Da Bass (võimudele Leslie Laasner) andis välja oma viienda sooloplaadi, pisut eneseiroonilise pealkirjaga „Direktori” ( Leslie juhatab ka edukat reklaamiagentuuri Utopia). Arvustusi tuleb ja esitluskontsert on ka juba tehtud. Käisin kohal ja kontserdil oli menu. Pidin isegi jope seljast võtma, sest palav hakkas. „Direktori” arvustus ilmub Postimehes laupäeval.

Leslie Da Bass oma loomingut sissetulekuga ei seo

Laulsid esitluskontserdil üksi ja ilma kitarrita alguses - kas oli mugavam või ebamugavam kui koos bändiga?

Niimoodi üksinda laval olin ma esimest korda elus. Mitte kunagi aastakümnete jooksul, pole sedasi laivi andnud, alustanud ja seetõttu oli natuke ebamugav. Samas niipalju olen elus juba laval käinud, et suurest pingest just oksendama ei hakanud. Omal oli ka huvitav, et kas nö täidab ära ainult tekst ja biit.

Tagasiside põhjal võin öelda, et see funkas. Juba on tekkimas koolkond, kes arvab, et nii peakski. See tegelikult oli tingitud lihtsalt sellest, et mõned uued lood on sellise "põhjaga", et seal bändil pole midagi teha. Siis otsustasime, et alustan üksi ja bänd lisandub. Mulle endale meeldib muidu just koos bändiga hästi väga.

Laulad loos „Taon Plekki Kokku”, et oled moodsa aja ori? Kas sa oled moodsa aja ori?

Ma olen tegelikult suht vaba linnuke, pidades silmas loomingulist vabadust, seda sealjuures sedavõrd suure labeli tiiva all ( Universal- J.A). See vabadus pole niiöelda endal välja munetud, ega istutud, vaid välja töötatud. Raban ikkagi rasket päevatööd teha, et olla õhtuses vööndis täiesti sõltumatu.

Ma ei seo oma loomingut sissetulekuga. Tähendab, et elektriarve pärast ma ühtegi kontserti ei taha anda. Selle jaoks käin tööl. Samas see töörügamine paneb teinekord mõtlema, et mida sa rügad, nagu mingi ori. Iseenda ori. Lihtsalt vabaduse hind on kõrge. Ja mulle meeldis nii endast mõelda. Me kõik orjame midagi ja sõltume ja allume.

Kirjanduse puhul tihti öeldakse, et ei tasu fiktsiooni ja kirjaniku elu segi ajada. Kui palju me „Direktorilt” su elu kohta teada saame?

Saab ja ei saa ka. Väga paljud lood räägivad täiesti vaata et üksühele minust. Proovin sellele tegelikkusele natuke filmilikke liialdusi lisada, et oleks natuke huvitavam lugeda ja kuulata. „Päeva muredest must” räägib näiteks ületöötamisest tingitud rahutust ööst, kus lihtsalt ei saa und ja päevasündmused segavad.

Võiks laulda, et olen stressis, olen faking stressis, aga proovin kuidagi luulelisemalt väljenduda. See lugu on minust, aga kas nüüd just täpselt teada saab mis asendis ma magan, seda ehk mitte. Nii on ka teiste lugudega. „Isa On Siga”. „Oma Elu Gängster” kindlasti. Miks mitte ka „Deep And Wild Love”. Lisaks siis puhast fantaasiat nagu „Ladvaõun Michelle”.

Hiljuti juhtus olema päev, mil jõudis kätte filmis „Tagasi tulevikku” nähtud tulevik. Kui sulle pakutaks võimalust liikuda ajas 30 aastat edasi, mida sa teeksid, läheksid või mitte?

Vahepeal tundub see laheda mõttena, et minna korra tagasi ja jätta mõned inetused tegemata. Samal ajal võtta kaasa mõned loto võidunumbrid ja teha mõned sellised pettused ( naerab.) Ah, pigem vist mitte, mis seal minevikus ikka sobrada. Aga ajas edasi. Kindlasti mitte! Palju huvitavam on näha, kuhu me jõuame day by day.

Kui palju sa äppe kasutad?

Mul on paar äppi. Aga võib vist öelda, et ega muidu eriti ei kasuta. Oma nutiseadmele panin parkimisäpi alles aastate pärast peale seda, kui olin kogu aeg sõnumitega mobiilselt parkinud. Ma ei viitsi selle äpindusega tegeleda, see on kuidagi eriti igav teema minujaoks. Mulle meeldib, et on olemas sellised lahendused, aga ise kuidagi kokku ei puutu ja neid väga ei tõmba, kui pole just karjuvat vajadust mingi asja järgi.

Sulle vist meeldib kodutöid teha- rehaga riisuda, sellest teemast räägib ka lugu „Oma Elu Gängster”. Ma tean, et Manic Street Preachersi Nicky Wirele meeldib ka, tema lemmiktegevus on tolmuimejaga tolmu võtmine. Või kuidas sul nende kodutöödega on?

Kodutöödega on nii, et neid lihtsalt peab tegema, kui ei taha elada mingis jamahunnikus. Loomulikult eelistaksin nende mittetegmist - kesse kurat viitsib. Aga mulle ei meeldi räpasus, aed, mis pole korras, garaaž, mis on must ja rämpsu täis, ärakuivanud pintslid ja muu selline. Sellepärast peab koristama. Sellega on trikk lihtne, koristamine tuleb mõelda mõnusaks, kasulikuks. Füüsiline liikumine, saab mõelda samal ajal jms. Inga ( Leslie abikaasa- J.A) muidugi naerab seda kõike lugedes, sest esiteks ta koristab uumbes 1000x rohkem kui mina ja teab, et minu koristama saamine on suhteliselt keeruline. Aga kui ma seda teen olen Da Koristusmachine, turu üks parimaid (naerab.) Lõpuks ongi nii, et riisud ja chill, tervis tuleb, lugu ka.

Milline on su suhe perfektsionismiga? Kas sind ajab närvi kui niit kohe esimesel katsel nõela taha ei lähe?

Jaa, ma lähen räigelt närvi, kui kohe välja ei tule. See perfektsionismi haigus on eriti vastik. Tahaks olla palju lõdvem ja suva kõiges, oleks endal elu lihtsam. Enesekriitika filter on ka retsilt peal, ei meeldi oma asjad üldse, vastik. Hääl ja kõik, lõpuks tundub nii jäle. Aga ilma ka ei saa. See on piin. Oeh, see on piin.

Televiisoris on üks saade, kus erinevad Eesti muusikainimesed laulavad üksteise lugusid, kes oleks see artist, kelle lugusid sa näiteks Eestist teha tahaks rohkem kui kolm lugu?

Ei oska öelda. Head musa on palju. Neid ei taha teha, sest tulevad kehvemad. Halba musa pole olemas, aga ise seda teha- mul pole vist seda vajadust, seetõttu ei oska esile tuua. Enamus head asjad rikuksin ära vist. Ei julge. Las kõik ikka teevad ise.

Kuidas maalimisega lood on, millal näitus jälle tuleb?

2016 kindlasti. Tööd pooleli, vahepeal andsin plaadi, mitut asja korraga ei jõua, liiga kirjuks läheb see asi. Aga järgmisel aastal näitan uusi töid, heal juhul juba kevadel.

Tagasi üles