/nginx/o/2015/10/29/4643657t1h8f2e.jpg)
Leslie Da Bass
Direktor
Universal
Hinne: 3
Tellijale
Nädala plaat. Firma suvepäevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ega eriti pole muusikastiile, mida Leslie Laasner juba teinud poleks. Nii et tundub, et viiendal Leslie Da Bassi nime alt välja antud albumil teeb Leslie midagi muusikaajaloos päris harva esinevat – täpselt sellist muusikat, nagu ta ise tahab. Kui eelmisel albumil «Times New Roman» oli sound tuntud eklektiku kohta isegi harjumatult ühtlane ja lausa kõikvõimalikele hea maitse mõõdupuudele vastav, siis nüüd on igasugustest piiridest lahti lastud. Nagu vanasti, aga veelgi totramalt. Niimoodi tehtud albumid pole alati väga head, aga vähemalt nad on huvitavad.
Millega ma ei taha öelda, et «Direktor» poleks kalkuleeritult tehtud plaat – absoluutselt on, alates avaloo «Päeva Muredest Must» robottäpsest biidist kuni pala «Isa On Siga» äärmise tüütuseni. Just eriti need laisalt poolräpitud lood oma hüüdlausetest koosnevate refräänidega («Vanakooli Mehed», «Oma Elu Gängster») on sündinud hittideks. Kõigepealt hakkavad neid laulma väikesed koolilapsed tänaval ja järgmisel hetkel avastad isegi, et tahaks DJ Jopeluku kombel tõmblukuga kriuksutada, kuigi alguses mõtlesid, et see küll väga hea lugu pole. Leslie Da Bassi muusikas on endiselt seda sundimatust, mille tõttu on kõik need aastad hiljem ikka raske käia poes «Kassatšekita» või väikelinnas HU? depressiivhümnita.