1980ndate keskel Soomes komeedina tõusnud ja siiani põhjanaabrite kõigi aegade kuulsaimaks rokkbändiks tituleeritud Dingo vallutab Soomes eilsest õhtust taas rokilavasid. Viiest muusikust kolm on eestlased, nii andis bändi asutaja ja laulja Pertti Neumann oma esimese pika ja avameelse intervjuu just Tallinnas.

«Kõigel on tähendus,» ütleb Pertti Neumann (56), kui tol reedel Tallinna sadamas end laevale sätib. Ilm on vastik ja ilmselt ulgumerel ka pisut loksutab. Ent aastaid merd sõitnud Neumannile ei lähe see korda. Ta on igasuguseid laineid näinud, nii elumerd kui ookeane, ja teinud igasugust tööd just täpselt neis kohtades, kuhu me end halvimaski unenäos ei kujutleks. Kuid eesmärgi nimel on Neumann alati pingutanud ja raha pole see iial olnud.

Mida taotles Pertti koolipoisina, jäi tema kooli direktorile sageli selgusetuks. «Olin kõige hullem õpilane ja istusin selle eest direktori kabinetis vist rohkem kui klassis,» tunnistab Neumann. Ent kaasõpilased valisid nooruki õpilaskogusse.

Siis aga läksid Pertti vanemad lahku. Spordiga tegelenud nooruk tegi elus kannapöörde ja sokutas end 15-aastasena tankerlaevale tööle. «Tegelikult oli merele minek tollal Poris pigem reegel, kõik läksid mõneks ajaks,» selgitab ta.

Turvalises kodus, noorema õe ja vanema venna keskel kasvanud nooruk õppis nii mitu head aastat maailma tundma, käis isegi vahepeal sõjaväes. Siis läks uuesti merele, seekord juba kaugemale. «Teadsin kaua, et minust saab kord mereväeohvitser. Ent Kanadas randudes sattusin kitarripoodi ja siis oli tulevik selge,» räägib Neumann, viidates 1979. aastal ostetud kitarrile. Kui laeva-aastad lõpuks läbi said, vahetas ta saadud teenistuse joonelt mikrofoni ja stuudioaja vastu ning vormis lauluks kõik need sõnad ja viisid, mis seni salmikusse oli kritseldanud. Teiste seas sündis nii 1981. aastal veel laiemalt publikule tundmatu bändi esikhitt. Veel olnuks tal võimalus saada kindlustatud töökoht laevale, 20-aastasena pootsmaniks. Ent Neumann oli otsustanud: temast saab rokkar. Sündis bänd, millele Pertti pani nimeks Dingo. «Ma ei oska nime siiani seletada, see lihtsalt tundus meile nii õige,» muheleb ta nüüd, kolmkümmend aastat ja palju kuld-, plaatina- ja teemantplaate hiljem, suures nahktugitoolis Tallinna kesklinnas.

KES TA ON?

  • Muusik, laulukirjutaja

  • Pertti Olavi Neumann (end Nieminen)

  • Artistinime Neumann vahetas pärisnimeks ametlikult aastal 2000.

  • Sündinud 11. oktoobril 1959

  • Lahutatud. Kaks abielu, kaks poega

  • Lapsepõlve lemmikmängud olid seotud indiaanlastega

  • Lapsepõlve eeskujuks oli koomiksikangelasest hävituslendur Battler Britton

  • Soome kõigi aegade kuulsama rokibändi DINGO asutaja ja laulja.

  • Esineb siiani, bändi uusimas koosseis alustab just neil päevil kontserttegevust. Viieliikmelises bändis mängib seekord ka kolm eestlast.

Vaatan Neumanni ja mulle meenub miskipärast me päris esimene kohtumine, mida saan mäletada paraku vaid mina, sest Neumann oli mustvalge pildiga Soome telesaates «Hittimittari» intervjuud andmas. Samas saates kõlas esimest korda Dingo teine hitt «Autiotalo», lugu (ennekõike aga sõnad), millele on Soome iive ilmselt palju tänu võlgu. Neumann aga… «Neljakümnesena vaevas mind muserdav teadmine, et mulle ehk ei olegi antud isaks saada. Kõik variandid olid proovitud, plaanisime isegi juba lapsendamist, kui siis äkki…» räägib praeguseks kahe poja isa.

Kell näitab hilist hommikut, ent Neumann näeb rokkari kohta väga värske välja. Ta must pintsak on ääristatud satiinpaelaga ning revääril ilutseb rinnavähivastasele võitlusele toetust väljendav roosa lipsuke. Kohtume hetkel, mil ta häält lahti laulab – tämber ei ole muutunud, ent olek tundub kurvem kui varem. On see vaid poos? Milline on temasuguse rokkstaari hingeelu, mis talle korda läheb ja kas on midagi, mida ta oma elus kahetseb? Meil on aega vähem kui tunnike, kuid luba on sinatada ja küsida võib kõike.

Neumann aastatel 1984 ja 2015. Fotod: Lehtikuva, Mihkel Maripuu

FOTO: Lehtikuva ja Mihkel Maripuu

Kohe alguses klaarime ära ühe loo: kaks suve tagasi oli Pärnus suur retrokontsert. Dingo oli peaesineja, sa hilinesid kaks tundi, jõudsid mikrofoni taha üsna «ümarana» ning tol õhtul teadsin mina Dingo laule paremini peast. Kokkuvõttes oli publik selgelt solvunud. Miks sa oma fännidega nii tegid?

(Vaikib pikalt.) Palun nüüd, siinkohal avalikult ja alandlikult, sinult ja ülejäänud publikult andeks, et ma teile tol õhtul seda ei pakkunud, mida ootasite. Kahetsen, et üleüldse sellisena lavale astusin.

Mis on mul vabanduseks öelda… üks põhjus oli see, et ma olin joonud mõned klaasid rohkem, kui tohtinuks. See oli aeg, mil üritasin liiga paljusid asju oma elus läbi klaasi lahendada. Kokkuvõttes tean, et kaotasin seetõttu palju.

Olen vahel mõelnud ka, et ehk algavad need allakäigud minu jaoks hetkest, mil püüan olla täiuslik. Vanusega olen aga mõistnud, et täiuslikkus ei ole mõistlik eesmärk. See teeb meid katki.

Usud sa, et publik andestab ja tuleb järgmisele kontserdile kohale?

Loodan südamest. Olen selle nimel nüüd palju vaeva näinud ja end igas mõttes käsile võtnud. Täna usun, et olen endal natist kinni saanud, elu uuesti rööpasse sättinud. Olen pärast tormilist faasi maha rahunenud. Tasakaalu leidnud mees, täis teistmoodi positiivset energiat. Ja kogu eesseisev tuur Soomes ja ehk ka Eestis saab olema selle tõestus.

Sul oli äsja sünnipäev, said 56. Mida vanus sulle tähendab?

Aasta-aastalt üha enam vaid numbreid. Vanust ei ole enam, vaata või Mick Jaggerit, taat on 70, aga ikka müttab. Ega siis ilmaasjata ei öelda, et rokk hoiab noorena...

Sa näedki täna väga värske ja puhanud välja.

Tänan. Lasin endale just soengu teha ja tead, juuksur ütles sedasama – täna on siis ilmselt väga hea päev.

On sul kui staaril ehk ka mõned salajased ilunipid?

Tegelikult ei ole, aga tead – mul on suur andmiserõõm. Kohe hommikust alates, kui mu pojad ärkavad ja ma teen neile hommikusöögi – korralikult putru või midagi kergemat. Ise joon enamasti kohvi, vahel söön saiakesi, sest need maitsevad mulle väga.

Ah et sa oled maias?

Olen jah. Ja vahel seisan peegli ees ja mõtlen, et tuleb hakata kaalu jälgima ja et peaksin jälle tublisti jõusaalis treenima hakkama. Ei midagi erilist, vaid sedavõrd, et laval end ära ei rebestaks ja kangeks ei muutuks. Näe, jõudsingi vanuseni – eks tal ole roll selles kanguses.

Lüüriline poprokk on jätkuvalt mu stiil ja me jätkame ka Dingo hiilgeaja lugudega, sest see on siiani selline piire ületanud muusika.

Ent kõik on hästi, kuni elurõõm on alles. Ja mis kõige toredam – mul on uusi väljakutseid. Värskeim neist näiteks on just see eesti muusikutega sündiv uus Dingo. Need on positiivsed kogemused ja sellistest ei tohi elus kunagi küllalt saada.

Olen seda tüüpi sell, kes tunneb isegi teatavat mõnu teadmatusest, à la mulle ei ole elus miski enesestmõistetav. Nii on ka muusikas ja bänditegemises.

Räägi oma tagasitulekust ja neist eestlastest.

Jari Holle Holopainen, kes on uue Dingo mänedžer, ja kitarrist Rein Rebane oskavad paremini rääkida. Aga lühidalt öeldes, me kohtusime suvel Helsingis ja piisas paarist sõnast ja mõnest taktist, kui mõistsin, et Reinuga võib bändi teha küll. Meil on see vajalik sümbioos.

Lüüriline poprokk on jätkuvalt mu stiil ja me jätkame ka Dingo hiilgeaja lugudega, sest see on siiani selline piire ületanud muusika.

Vennad on siin ööpäev läbi harjutanud, et nüüd võiksime novembris tuurile minna. Põhirõhk on Soomel, kuid tuleme kindlasti ka Eestisse.

Tundub, et oled rahuliku loomuga tüüp. Oskad sa üldse riielda?

Ega väga pole vaja olnud küll. Isegi koolis ma ei kakelnud, targutasin pigem liiga palju. Aga elu on õpetanud, et kui tulebki erimeelsusi, siis saab sauna tehtud ja leiliga kõik jama välja aetud. Jah, saunast on teinekord ikka igas mõttes kasu.

Sa oled 30 aastat laval olnud, esitanud samu laule, mida Dingo alguses tegite. Kas sinu publik on nende aastate jooksul muutunud?

Nii ja naa. Meie publiku hulgas on alati seisnud hevirokkareid, tõeliselt raju väljanägemisega tüüpe, ja naisi, kelle väljanägemise kohta sobib kasutada ilma igasuguse irooniata sõna «leedi». Ehk seinast seina on rõivastuse järgi see seltskond.

Kui vanusest rääkida, siis kohati tundub mulle, et publikul on mingi ühine Dingo-geen, sest lava ees seisavad näiteks emad ja pojad või isad ja tütred. Emapiimaga on tulnud pärandiks Dingo-lembus. Olen sellele mõeldes väga tänulik. Ja mitte enese pärast, ehkki olen nüüd ju palju kogenum ja kenam (naerab), vaid tõsiselt rääkides: olen tõesti tänulik, et Dingo muusika kõnetab endiselt ka nooremaid põlvkondi. See on mulle tõesti oluline, et muusika elab jõuliselt.

Kuidas sul muidu läheb?

Elan üsna normaalse inimese elu: vahepeal on niisama tore ja õnnelik elu, siis on rahaprobleeme ja musta masenduse päevi. Kuid viimased kümmekond aastat olen ma enam-vähem pidevalt väga õnnelik, sest mul on kaks väga vahvat poega. Pojad Noel Nikolai (11) ja Misha Dakota (9) on andnud mu elule täiesti uue sisu ja eesmärgi.

Poiste emaga läksite mõni aeg tagasi lahku. Kuidas poisid end tunnevad – on nad uue eluga kohanenud?

Usun küll, loodan väga. Sest me tegime poiste emaga sellise kokkuleppe, et olgu muu, mis on, aga poisid peavad tundma, et nad on hoitud, armastatud ja meile, oma vanematele, kõige tähtsamad. Oleme ka poegadele algusest peale rõhutanud, et neil on kaks samaväärselt armastavat kodu.

Seilasin sõna otseses mõttes merd aastaid ja umbes 18-aastasena Columbias olles oli pidu pilvini. Ma lollike aga doseerisin valesti, olukord väljus kontrolli alt ja täna ütlen, et see oli väga karm kogemus.

Lahutuse käigus rääkisime lastega üldse palju ja väga põhjalikult, et miski ei jääks kuskile nagu kivike kinga sisse hõõruma. Oluline on olnud pidevalt ka see, et pojad on saanud alati küsida ja vastused võimalikult kohe, kui on tekkinud küsimusi ja muresid. Praegu näeb meie elurütm minu muusikukalendri tõttu välja selline, et poisid elavad nädala argipäevad minu juures ja neljapäevast on emaga. Julgen öelda, et kõik tõesti nii, nagu me lahku minnes poiste emaga kokku leppisime, ja ma julgen öelda, et sellest leppest kinnipidamise üle olen ma tõesti uhke.

Ka sinu vanemad lahutasid, sa mäletad seda. Miks sina oma abielu lõpetasid?

Olen vahel isegi siiani mõelnud, et miks küll. Ent need on need elust suuremad küsimused, millele vastust ongi raske leida. Nii lihtsalt läks, kuigi kolmandat poolt meie kummagi jaoks selles loos ei olnud. Ehk sai lihtsalt üks aeg ümber.

Olen olnud kaks korda abielus ja võin kinnitada, et lahkuminek nõuab julgust. See ei ole iial lihtne ja see jätab meisse alati jälje.

Su poegadel on üsna erilised nimed ka Soome keeleruumis. Miks just sellised valisite?

Noeli oodates oli selge, et kui on poiss, siis selle nime ta saab, sest ta sündis jõulude paiku ja ma olen täielik jõuluinimene, Noel aga tähendab ju jõule. Misha oli aga tema ema valik. Muide, poiste nimesid nuputades tundsin ent peaaegu sama ärevalt kui Dingole nime mõeldes.

Naistest rääkides – Dingo solistina olid sul liialdamata Soome ajaloo suurimad fännihordid ja groupie’d, kes telkisid su tollase kodu akende all. Tundsid sa end ahistatuna?

Üllataval kombel ei tundnud ja kinnitan, et ütleksin sulle otse, kui see nii oleks olnud, kartmata fänne solvata. Pigem mõistsin, et see on osa staariks olemisest. Isegi kui mind vahel võis ehk pisut häirida teadmine, et näe, jälle üks turiste täis buss sõidab akna alt aeglaselt mööda, vahel peatubki, inimesed on kaameratega kõik vastu klaasi end surunud ja rihivad objektiiviga aknaid.

Jah, ma sättisin end vahel akna peale, nii nagu just juhtusin olema, ent siiski siivsalt. Kuninganna kombel lehvitama ma aga iial ei hakanud. Olin lihtsalt, nagu olin. Mis mind aga hämmastas, oli see, kui ruttu inimene millegi sellisega võib harjuda.

Mida sa täpselt silmas pead?

Neid kolme aastat (1984. aasta jaanuarist 1986. aasta sügiseni), mil Dingo tihedalt tipus püsis. Elasime poistega ööpäev läbi koos, olime omamoodi abielus, täiesti oma maailmas. Lõpuks läks päriselust järg käest ära… Nii oli bändil mõistetavalt oma aeg.

Kuid õnneks jäi mulle mu loojanälg, sest pärast Dingot tegin kaks sooloplaati, muutsin stiili, lauldes folgi ja iiri muusikaga põimitud akustilisi lugusid. Ent Dingo on mu suurim armastus – selle vastu ei saa miski ega keegi teine.

Hetk enne kuulsust ehk Dingo esimene koosseis aastal 1983: Juha «Quuppa» Seittonen (trummid), Pertti Nieminen (laul ja bass), Jonttu Virta (kitarr).  Foto: erakogu

FOTO: Erakogu

Ja nii oled sa taas Dingo Neumann. Miks sa ei lase möödunul olla? Tipus lõpetada oleks ju iseäranis uhke. Fännid võivad ka plaate kuulata.

(Vaikib.)

See on see, mida nad nimetavad kutsumuseks. Selleks ma olen sündinud ja see tuleb mul kõige paremini välja. Sinna ei saa midagi parata, olen ju püüdnudki lõpetada, aga ikka olen ühel hetkel jälle laval ja laulan.

Kõlab kui sõltuvus, aga räägime päris ainetest. Mida sina rokkarina narkootikumidest tead?

Kuid kodus meil mingit Dingo-altarit ei ole ja laule ei kuulata. Kui just poisid ise plaate välja ei otsi.

Dingo lugudes on narkootikumid tõesti väga tihedalt sisse kirjutatud, kuid me ainult laulsime neist. Mängule aineid ei veetud. Bändi tehes oli meil algusest peale selge sott, et narkootikumidega me bändi ei tee.

Proovinud sa siiski üht-teist oled?

Jah, tean ikka väga hästi, millest räägin, kui ütlen, et enam ei taha. Seilasin sõna otseses mõttes merd aastaid ja umbes 18-aastasena Columbias olles oli pidu pilvini. Ma lollike aga doseerisin valesti, olukord väljus kontrolli alt ja täna ütlen, et see oli väga karm kogemus. Minust jäid need ained seejärel puutumata. Seetõttu ei tahtnud ma ka bändis enam hiljem neist midagi kuulda. Muidugi ei saa me kõik kõigi valvurid olla, ja kui oli alkohol, võis ehk olla ka muud, ent piiri pidi oskama siiski pidada.

Su lauludest rääkides: need on sinu loodud ja iseäranis kõnekad on nii mõnedki sõnad. Palju sa tekste ümber kirjutad ja kuidas sa lood?

Usun intuitsiooni – või nagu öeldakse, et vaim tuleb peale – ja tunnetuslikkus on siis kõige olulisem. Viis ja sõnad ei pea koos tulema, kui vahel on ka nii juhtunud. Luues lasen end hetkel juhtida, ent siis jäävad read ja noodid seisma, kuni ühel hetkel on vajadus luua laul. Ja vaat siis võin ma üha uuesti fraase ümber rütmistada, et oleks ikka parem ja täpsem ja sobivam. Jah, ma olen enesega karm, ja ma ei tea, kas see on sellest, aga tegelikult – ütlen ausalt – vahel ei usu ma siiani, et olen need hitid kirjutanud.

Milline su lugudest on sinu oma lemmik?

See, mille ma esimese lauluna kunagi 1981. aastal kirjutasin ja millest 1984. aastal kohe ka Dingo esimene hitt sai ehk «Sinä ja minä». See oli esimene ja ehk seetõttu mulle eriliselt armas. Kui nüüd kuulama juhtun, jään ikka täitsa üllatusega – ja mis seal salata, ka mõnuga – kuulama. Ennekõike imetlen loo saundi; no see on nii hea, kuidagi nii… tänapäevane. Ja ometi on sellest 30 aastat möödas. Ent mäletan siiani päeva, kui me stuudios loo sisse mängisime. Kui me siis kokkumängu kuulasime, olid ihukarvad püsti – selles oli see miski.

Oled sa kunagi kasutanud ka n-ö hitikirjutamise valemit?

Ei ole, sest ma ei tea seda. Mul on kolleege, kes jahivad hitivalemit, ja vahel on küsitud ka minult, et kas ma oskan öelda. No vaat ei oska, sest me oleme teinud hitid neid tegemata. Näiteks «Rahutu Tuhkatriinu» («Levoton Tuhkimo»). Sellised lood sünnivad kogemata, ilma hiti tegemise eesmärgita. Ja jah, ma tundsin, et selles laulus on see miski, aga kuidas ma selle laulu sisse sain, miks see nii juhtus – no ei ole aimu. Minu jaoks on need sellised kõrgema väe ja vaimumaailma saladused. (Naerab.)

Vaimuilmast ja spiritualismist kõneldes – sul on üks tihedam periood elus seotud pärisindiaanlastega. Miks, ja mida sa neilt kaasa said?

Materiaalses mõttes sain kaasa tõesti mõned esemed, näiteks kostüümi koos peakatte ja muu vajalikuga. Mõned aastad tagasi oli see temaatika mulle taas väga oluline. Lugesin lademetes raamatuid ja uurisin nende olemust, mõtteviisi ja elutarkust, sest sain seda kaudu ennekõike väga suurt rahu.

Milline elutarkus sind iseloomustama jäi?

Ela täiega, kuid ela hästi ja hoitult.

See on raske, sest ikka tahaks natuke üle võlli lasta.

… ja olen lasknudki vahel, rohkem, kui peaks.

Suvi 2015 ja 8,3-kilone havi. Foto: erakogu

FOTO: Erakogu

Ometi oskad sa ka vaikselt kaldal passida. Miks sa kalal käid?

Mu vanem vend on elukutseline kalur ja mu poegade kaudu sai see nüüd mu elu osaks. Noel on tõeline fänn, tal on kõik vahendid olemas ja ta saab ikka palju kala kätte ka. Suvel olime kolmesi kalal ja no saak oli ikka võimas – püüdsime igaüks selliseid kuue- kuni kaheksakiloseid havisid.

Ütlesid, et oled jõuluinimene. Kas kiri on juba teele saadetud?

On! Päriselt. Igal aastal umbes sel ajal läheb teele.

Jõulud on mu jaoks tähtis aeg aastas – see on peatumine ja suure valgus püha mu jaoks. Suur andmise ja jagamise pidu. Seetõttu ei ole mul ka kirjas midagi enesele vajalikku, vaid alati teistele mõeldes mõeldud soovid.

Milline on siis sulle sobiv kingitus?

Andmiserõõm on väga ilus kingitus. Aga kui kohe peab see miski olema, siis olgu kallistus. Minu jaoks on ennekõike tähtis tunne, rõõm ja heaolemine. Kui need on, siis on hästi.

Sa oled olnud kõrgeimas tipus, mida Soomes rokkmuusik kogeda võib. Mis tunne seal kõrgel on?

Ma ehk üllatan sind nüüd, aga mulle tundub, et ma ei olegi kunagi sedasi mõelnud. Seetõttu ei oska ma ka öelda, mis tunne on tipus olla. Ent teisalt jah, tähelepanu seab piirid. Ja lõpuks tekib kõikehõlmav ebamugav stress, sest pidevalt käib üks suur võrdlemine, kes on parem.

Kas su pojad  oma isa kuulsusest teavad?

Jah, nad teavad, ja nad on käinud mu mängudel kaasas. Noel, kes ise juba väga vingelt kitarri mängib, oleks tahtnud isegi siia kaasa tulla, aga ma ei lubanud – kooliaeg ju.

Kuid kodus meil mingit Dingo-altarit ei ole ja laule ei kuulata. Kui just poisid ise plaate välja ei otsi. Muide, noorema poja klassis on kaks tõsimeelset Dingo ja Neumanni fänni. Ühel päeval saadeti Mishka kaudu mulle terviseid. Küsisin, et miks, poeg vastas, et need kaks olla mu suured fännid ja teavad peast kõiki Dingo laule. Jah, see hämmastas mind. Nad on ju veel algkoolilapsed, mitu põlve nooremad.

«Pojad Noel ja Misha on mu suurim rikkus,» esitleb uhke isa. Foto: erakogu

FOTO: Erakogu

Su poegadel on perekonnanimeks sama nimi, mis oli kord vaid su artistinimi. Miks sai Nieminenist Neumann?

Lühike vastus on, et ma ei jaksanud enam kõigile seletada, et mu sündides saadud perekonnanimi on Nieminen. Ja kui lõpuks hakkasin isegi ametlikke kirju saama adresseerituna Pertti Neumannile, siis otsustasin, et nüüd aitab. Nii sai aastatuhandega ka nimi vahetatud. See protsess, muide, ei olnud üldse kerge. Kestis jupp aega ja siis lahterdati mind lõpuks ära ka: nüüd olen ühe teise väga ägeda tüübiga erakordsete ehk kunstnikunimedega kodanike lahtris. See teine tüüp on filmirežissöör Renny Harlin, endise nimega Renny Lauri Mauritz Harjola. Tema tuntumad filmid «Visa hing 2» («Die Hard 2») ja «Pikk lahkumissuudlus» («The Long Kiss Goodnight»).

Kaks soomlast – kas tunnete teineteist?

Oleme kohtunud tõesti, kuid oleme pigem vaid tuttavad.

Äkki teete kord koostööd, näiteks filmi Dingost, kus saad ennast mängida? INXSist on sündinud ju korralik film.

Mine tea, äkki polegi see kõige hullem mõte – Dingost film teha. Julgen öelda küll, et tegu on andekate inimeste ja omaette nähtusega. Kuid esialgu ootan pikisilmi Dingo raamatu ilmumist.

Heldeke, kas see pole ikka veel ilmunud… kaua seda juba on kirjutatud, oma kümme aastat kindlasti?

Elu enese maalitud portreed, tõusud ja mõõnad on põnevamad kui ühtlaselt kullatud raamis muutumatu portree.

Tegelikult tõesti, kuid see on nüüd selline projekt, millele on elu vahele tulnud. Raamatu autor Santtu Luoto sai 2009. aastal infarkti ja taastumine nõudis aastaid. Nüüd on ta aga täiesti tagasi ja meil oli just äsja WSOY kirjastusega suur kohtumine, et vaadata senised materjalid üle ning otsustada, millisena teos kaante vahele saab. Raamat peaks neil andmetel ilmuma tuleva aasta lõpul. Tööpealkiri on «Dingost viidud» («Dingon viemää», mis viitab Dingo ühe loo maailmaklassikast inspireeritud teosele «Tuulen viemää» – «Tuulest viidud»).

Mis selles raamatus on?

Seal on kõik see, mida Dingost rääkida on ja saab. Ütlen ausalt: mul ei ole tegelikult mitte mingit aimu, millised intervjuud ja kelle kõigiga tehtud on. Käsikiri on seifis ja ootan põnevusega, millal materjali lugeda saan. Luban, et punast pliiatsit kasutan ainult juhul, kui väide on absoluutne vale. Tsenseerida ma küll ei kavatse – kui on paljastusi kellelegi, olgu! See oli me elu ja nii kõik juhtus.

Millised teosed sind ennast enim on puudutanud? Näiteks mis on su lemmikfilmid?

«Reamees Ryani päästmine» on üks mu lemmikuid, tehniliselt suurepärane film, need kaadrid ja õhustik. Lisaks loomulikult väga kriipiv, mind puudutav lugu. Samamoodi on mind aga puudutanud ka Al Pacino tõlgendus filmist «Naisen tuoksu» («Scent of a Woman»). Ja seda võiks isegi mu absoluutseks lemmikfilmiks nimetada. Olen seda vaadanud vähemalt 30 korda, sest millegipärast ma aeg-ajalt lihtsalt pean seda filmi nägema. Miks? Raske seletada, soovitan vaadata, ehk siis saab selgemaks.

Kelle fänn sa ise oled?

Otseselt vist ei olegi fänn, aga ma hindan mõnede muusikute ja ka näiteks filminäitlejate tööd väga. Näiteks Brad Pitt. Mulle meeldib, kuidas ta rolle teeb. Temas on see miski. Tean, et paljud alahindavad teda, à la ongi ju vaid ilus poiss, ei muud. Mu meelest pole see tõsi, temas on palju enamat kui vaid hea välimus. Ta teeb vähesega suuri rolle.

Mis teeb tähest tähe?

Tähed on mu meelest omamoodi killukeste kogumid. Ehk lihtsalt öeldes mitmetahulisus, millele annab oma läike ka ebaõnnestumine. Ma ei ole isegi kindel, kas publik ja fännid tegelikult ihkaks sellist staari, kellel on kõik pidevalt hästi ja midagi muud justkui ei juhtugi. Mida rohkem killukesi on, seda eredamalt see täht sind ju köidab.

Elu enese maalitud portreed, tõusud ja mõõnad on põnevamad kui ühtlaselt kullatud raamis muutumatu portree.

Kelleks sa poisikesena saada soovisid?

Ma suurim soov oli lennata, tahtsin saada hävituslenduriks. Osaliselt sellest soovist kantuna leidsin end ühel hetkel merd seilamas. Lendama aga ei olegi ma õppinud, ju siis pidi nii olema.

Kuidas sa tajud Soomes elamist praegu, kui seal on nüüd kõike? Isegi eestlasi.

(Naerab.) Eestlased on ju toredad, mul ju bändiski neist kolm. Aga tõsi on, et ühiskond on totaalselt muutumas, tunnen, et enam ei ole olemas seda Soomet, mis veel viis aastat tagasi tundus olevat muutumatu.

Uus Dingo: vasakult Rein T Rebane (kitarr), Pertti Neumann (laul), Vallo Vildak (trummid), Taago Daniel (bass). Pildilt on puudu klahvimees Petri Lapintie. Foto: Laura Oks/ÕL 

FOTO: Erakogu

Häirib see muutus sind?

Mitte ebameeldivas mõttes. Torgib natuke küll, sest muutustega tuleb ju ka ennast muuta, et kohaneda. Kuid ma ei tunne end tänases Soomes halvasti.

Usun, et kõik muutused saab rikkuseks pöörata. Mõnele aga, kes on harjumuspärasest väga läbi imbunud, võib uus maailm olla liiga kõva pähkel – neist on pisut kahjugi. Ma ise olen alati olnud mõistev ja kohaneja tüüp – see oli merel elatud aastatega mu suurim õppetund. Ja ka sadamas oldud aegade kogemus: ega sul ole väga valida midagi, kui pead Inglismaal kuskil pubis nõusid pesema või Stockholmi sadamakõrtsis laga koristama – sa teed, mida tuleb teha, ja teed seda hästi. Mõistes, et siis on sul eneselgi hästi. Sest vaid nii said igas mõttes jääda ellu ja alles. Olen nii palju ja erinevat, ka mitmekultuurilist elu näinud, et võin paljude kogenumate inimeste sõnu kindlalt korrata küll: kõik, mis tulema peab, me ellu lõpuks alati ka tuleb. Ja me elame edasi!

DINGO, kellest sai legend!

  • Loodi 1982 Soome väikelinnas Pori.

  • Olgugi, et proovi tegid poisid usinasti, tegid nad ka üsna nobedalt endile välimuse. Reklaamplakatite tarvis sätiti soengud, tehti meik ning pandi end riidesse nii, nagu keegi seni avalikult ei olnud veel riietanud. Kuulsaimateks aksessuaarideks said neoonvärvilised sifoonsallid, rippuvad kõrvarõngad, kindad jmt.

  • Bändi kuldaeg mahtus kolme aastasse (1984- 1986), tollaste hittidega esinetakse siiani.

  • 30 tegevusaasta jooksul on plaadistatud ka uusi lugusid. Algkoosseisust on tänaseks alles vaid Neumann.

  • Soome kultuuriuurijate sõnul tõi Dingo nähtusena Soome biitlite ajast tuntud fännihordid ja groupe'id. Midagi taolist ei olnud põhjamaades varem nähtud, menu nimetati suisa hüsteeriliseks.

  • Klubibändiks kavandatud seltskond sattus endalegi ootamatult 1984. aastast alates festivalide peaesinejaks, kes viidi turvakaalutlustel koha politseieskordiga.

  • Ainsa demokasseti kohta ütles noorukid värvanud plaadikompanii Finnlevy esindaja: «Tänapäeval pole küll kombeks laulda noodist mööda, aga sulle see isegi sobib.»

  • Esikhitt «Sinä ja minä» avaldati märtsis 1984, see tõusis joonelt tele- ja raadio edetabelite tippu, püsides seal nädalaid. Laulu kirjutas Neumann 1981. aastal.

  • Esimese tegevusaasta jooksul andis bänd välja kaks LP-d. Neist ainuüksi esimene ületas kõik senised plaadimüügirekordid (130 000 eksemplari). Teine LP «Kerjäläisten valtakunta» tegi veelgi meeletuma triki: ainuüksi esimese ööpäevaga müüdi läbi 145 000 vinüüli. Koguarvuks jäi 190 000 eksemplari.

  • Dingot on nimetatud enim hitte teinud rokkbändiks. Muusika elab tänaseni ja publik on vanuses 10-60+.

  • Dingo lauludes enim kasutatud teemadeks on üksindus, eneseleidmine, välimus, laevad ja narkootikumid.