Eesti teater leinab

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Põrgupõhja uus Vanapagan», Herta Elviste, Lembit Eelmäe ja Heikki Haravee, kujudnus Georg Sander.

FOTO: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

HERTA ELVISTE (12.06.1923-29.10.2015)

Herta Elviste

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Hetk lavastusest "Kajakas", Pildil Herta ja Kaarel Ird

FOTO: Vanemuine

Hetk lavastusest "Vladimiri väljak", pildil Herta Elviste koos Lembit Eelmäega

FOTO: Vanemuine

Hetk lavastusest "Lea", pildil Herta ja Einari Koppel

FOTO: Vanemuine

Hetk lavastusest "Põrgupõhja uus Vanapagan". Pildil on Herta Elviste, Ao Peep ja Lembit Eelmäe.

FOTO: Vanemuine

Hetk lavastusest "Põrgupõhja uus Vanapagan" Pildil on Herta Elviste koos Viljo Saldrega.

FOTO: Vanemuine

Eesti teater on jäänud vaesemaks Näitleja võrra, kelle looming ületas mitme ajastu piiri: oma 92. eluaastal lahkus meie hulgast Herta Elviste, kelle lavateekonna kogupikkuseks Pärnu Endlas ja Tartu Vanemuises kujunes ligikaudu seitsekümmend aastat.

Huvi teatri ja lava vastu viis 12. juunil 1923. aastal Pärnu-Jaagupis sündinud Herta Elviste pärast kohaliku algkooli lõpetamist Pärnusse E. Putnini balletistuudiosse, kus ta õppis aastatel 1939-42. Iseloomulikuna tolle ajastu teatritavadele oli see piisav ettevalmistus jõudmaks kohe ka päristeatrisse, esialgu Endla teatri tantsurühma koosseisu, peagi ka draamarollidesse.

Balletistuudio jäigi Herta Elviste ainukeseks lavakooliks, 1940. aastal teatri palgale võetud noore näitlejanna loodusliku ande ära tabanud lavastajad hakkasid talle peagi usaldama vastutusrikkaid peaosi, sündisid Afinogenovi «Mašakese», Ibseni «Hedda Gableri», Goldoni «Mirandolina» ja Wuolijoki «Juuraku Hulda» nimirollid.

1958. aastal siirdus Herta Elviste koos abikaasa Lembit Eelmäega Kaarel Irdi kutsel Tartu Vanemuisesse, kus mõlemal algas üliviljakas, rohketest loomingulistest võitudest tulvil, rohkem kui poole sajandi pikkune ja rohkem kui sada rolli sisaldanud teatritee. Esimeste suuremate Vanemuise rollide seas väärivad nimetamist Tšehhovi «Kajaka» Maša, nimiosa Smuuli «Leas», Šteini «Ookeani» Ljolja, Gibsoni «Kaks kiigelaual» Gittel. Vanemuisele omaselt tuli draamanäitlejatel üles astuda ka muusikalavastustes.

Kümnendivahetus 1960/70 märgib Eesti teatris esteetilist murrangut, esialgu üksikutes lavastustes ilmutunud tinglikumat teatrikeelt ja plahvatuslikku energiat siduvat teatrilaadi, mida praegu tunneme Eesti teatriuuenduse nime all.

Mõnevõrra üllatuslikult leiame seni end pigem värvika karakternäitlejana tuntuks teinud Herta Elviste ka toonaste tähtlavastuste, Kitzbergi «Laseb käele suud anda» (lavastaja Jaan Tooming) ning Rummo «Tuhkatriinumäng» (lavastaja Evald Hermaküla) trupist.

Viimatimainitu Perenaise üldistusjõuline, sugestiivne osatäitmine kujunes selle teatrisuuna üheks meeldejäävamaks näitlejatööks. Ent sama perioodi Vanemuises oli endiselt elujõuline ka Kaarel Irdi rahvalik ning Epp Kaidu peenpsühholoogiline lavastuslaad, mis samuti vajasid Herta Elviste nakatavalt ürgset annet.

Need on rollid, millega näitlejanna mängis end laiema publiku südamesse: Smuuli «Kihnu Jõnni» Matilde, Vaiguri «Külavahelaulude» Leena, Lutsu «Tagahoovi» Paula, Miljutini «Trembita» Parasja. Viljakas koostöö Jaan Toomingaga jätkus 1970ndate teisel poolel, mille hulgast peab eelkõige nimetama kaht etapiliseks kujunenud Tammsaare-rolli: «Põrgupõhja uue Vanapagana» Juulat ning «Tõe ja õiguse» Mari.

1980ndad tõid uusi meeldejäävaid rolle koostöös Endrik Kergega (Pritõkina Gorki «Barbarites», Brežnevi naine Yliruusi «Magamistubades»), 1990ndate lõpp viis aga Herta Elviste kokku juba ülejärgmise põlvkonna lavastaja Ain Mäeotsaga, kelle lavastustes jõudsid lavale mitu erinevatele vaatajapõlvkondadele meeldesööbinud rolli (Kivastiku «Õnne, Leena» nimiosa, McDonagh’i «Mägede iluduskuninganna» Mag). Omaette üllatusrolliks kujunes Nilssoni «Mädarõikamaa» tädi Augusta roll koostöös rootsi lavastaja Finn Poulseniga.

Viimane publikumenukaim roll sündis aga Razumovskaja «Vladimiri väljaku» südamlikus partnerluses Lembit Eelmäega, lavastajaks Katri Aaslav-Tepandi. Herta Elviste viimaseks rolliks jäi sümboolselt kõlav Vanaema Horvathi näidendis «Lood Viini metsadest» Robert Annuse lavastuses – viimased kümmekond aastat saatis Hertat kogu Eesti teatri vanaema mitteametlik tiitel.

Oma pika loometee jooksul pälvis Herta Elviste mitmeid tunnustusi, aastal 1970 pälvis ta ENSV teenelise kunstniku, aastal 1978 ENSV rahvakunstniku aunimetuse. Aastal 2001 tunnustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, 2004 omistati talle Tartu Tähe aumärk, 2004 riigi kultuuripreemia elutöö eest. Ühtlasi oli Herta Elviste oma kodukandi, Halinga valla, aukodanik.

«Publik on mind vist kuidagi armastanud… või ma ise vähemalt tunnen seda,» on Herta Elviste ühes oma intervjuus tunnistanud.

Herta lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed ning kogu Eesti teatripere in corpore kummardab sügavalt.

Teater Vanemuine

Teater Endla

EV Kultuuriministeerium

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Tagasi üles