Masendav sissevaade kelneri hingeellu

«Averkini lollid naljad. Peded me ei olnud». Autor koos «Petka» Averkiniga (vasakul)

FOTO: Erakogu

Mälestusteraamatu «Hoiab oma leib» näol on tegemist tõeliselt eemaletõukava teosega igaühe jaoks, kes pole nõukogude ajal olnud kelner, baarimees või šveitser, kuid on tavalise kodanikuna eelmainitud raisakullide teenuseid kasutanud. Halastamatu sissevaade varaste, pättide ja limukate maailma, kes tõmbasid ühe käega viluks kliente ja teisega riiki. 

Nõmme restorani välisvaade

FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM/autor Rein Vainküla

Nõmme restorani interjöör

FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM/autor Rein Vainküla

"Hoiab oma leib"

FOTO: Kirjastus Pootshaak

Mägi Jürka

«Hoiab oma leib»

Nõukaaja kelneri pöörased memuaarid, 158 lk

Pootshaak 2015 

Seda raamatut võib lugeda kahte moodi. Ühelt poolt lihtsalt pulli- ja naljajutuna, nagu mingeid maleva- või sõjaväemälestusi. Nõudlikumale lugejale avab see lihtsameelne ja aus jutustus aga põhjused, miks Nõukogude riik pidi vääramatult kokku kukkuma. Mitte ükski organisatsioon ei saa elus püsida, kui selle vereringesse on oma kärsad lükanud sellised parasiidimassid. Kelnerid polnud muidugi ainukesed, aga see 1970.–1980. aastatel tegutsenud vuntsidega vennaskond avab piisavalt kogu riigis valitsenud vargamentaliteeti.

Seda raamatut tasub lugema hakata alates 72. leheküljest. Varem tegeleb autor, Mägi Jürka oma lapsepõlve ja õpingutega, milles pole midagi huvitavat. Süsteem, millesse ta esmakordselt kelnerina tööle asudes sattus, muutis ta selleks, kes ta kogu oma karjääri jooksul oli. Raamatus on korduvalt viiteid sellele, kuidas ka kõige parema tahtmise juures ei oleks saanud süsteemis ausaks jääda, sest see oleks tähendanud teiste supi sisse sülitamist.

Mis puudutab kliendi supi sisse sülitamist, seda kelneritele läbi aegade inkrimineeritud kättemaksu, siis tunnistab Jürka ausalt, et on teinud seda vaid korra oma karjääri jooksul. Pole ka ime, sest sülitamine ei too ju rahakotti midagi, aga ehtsa nõukogude kelneri auasi oli kõrtsiõhtu jooksul oma taskusse toppida sama palju, kui arst või teadlane teenis kuu jooksul.

Enamik Jürka karjäärist möödus legendaarses Nõmme restoranis (asus praeguse Nõmme keskuse teisel korrusel, esimesel korrusel oli baar), aga pole kahtlust, et sama süsteem töötas kõigis toitlustusasutustes üle terve Nõukogude Liidu, kaasa arvatud seal, kus teenis teine legendaarne kelner, Mõisa Jürka. See mastaap tekitabki masendust.

Mul, kes ma 1980. aastatel mõnigi kord Nõmme restorani külastasin, tulevad jälestusjudinad turjale, kui loen, millise pilguga kelnerid, küllap seesama Jürkagi, mind vaatasid. Kui Mooses oma juute läbi kõrbe viis, oli teada, et tõotatud maale ei jõuta enne, kui on surnud viimane Egiptuse orjapõlves elanud juut. Nii tundub ka, et sellest taagast me enne lahti ei saa, kui viimnegi Jürka on majandussüsteemist välja uhutud.

Juutide juurde tagasi: Jürkade vennaskonna guru on Vana Hea Juut (nagu teda raamatus nimetatakse), Nõmme restorani direktor Meilach, kes sõnastas kelnerite vennaskonna käsulauad:

  • Püga lammast nii, et ta ei määgiks.
  • Hoiab oma leib!
  • Ära rasva mine.

Peale Meilachi, keda võib pidada vana kooli härrasmeheks, käib mälestustest läbi plejaad suuremaid ja väiksemaid võllaroogasid. Neist üks värvikamaid on Peeter «Petka» Averkin, jutustaja suur sõber ja iidol. Kelnerite kultuurile tegi lõpu mitte Gorbatšovi kuiv periood, vaid seesama viin. Paljud neist jõid end surnuks, enne kui ratta pealt maha said. Kes järele jäid, nende ülbitsemise lõpetas 1990. aastate kantpeade jõhkrus.

Selle raamatu autor suutis viinale õigel ajal selja keerata ja saab nüüd meile jutustada, mis elu elati vuntside ja nailonsokkide maailmas. Jürka pajatused vormis raamatukõlblikuks kaasautor Martin Aare.

Kirjanduseks on seda raske pidada, aga ühte subkultuuri tutvustavaks dokumentaaljutustuseks siiski. Ikka ja jälle tuli lugedes tunne, et see materjal kõlaks märksa muhedamalt vestena näiteks Nõmme raadio eetris. Aga seal ei saaks näidata mahukat pildialbumit autori arhiivist. Lisaks täiendavad teksti Hugo Hiibuse ajastu esteetikat hästi illustreerivad joonistused. 

Tagasi üles