Anna Livia Plurabelle ehk katse haarata sulepea

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vaikust!: Tom Stoppardi lavastus Travestiad 1974. juunis: James Joyce , Vladimir Lenin ja dadaist Tristan Tzara 1917. aasta Zürichis, dadaismi sünnilinnas.

FOTO: Sophie Baker

Pühapäev. Ärkad kell üks päeval. Kui ilm poleks pilves, võiks öelda, et päike on juba kõrgel. Mida päevaga peale hakata? Kas vahtida niisama või minna Kumusse näitustele? Niisama vahtimise kasuks räägib see, et niisama on hea vahtida, kuna see on mõttetu tegevus. Kumusse mineku kasuks aga see, et Kumus on mitu näitust, mida leht peaks kajastama.

Helgi Thorgils Fridjónsson: Sinine muusika. 2005–2006

FOTO: Einar Falur Ingólfsson

Kajastama peaks leht järgmisi näitusi: «Vaikus on kuldne – Ilmar Laaban, eksperimendid helis ja keeles» ning «Saaga – Islandi kunsti lood». Esimesel kuraatoriks Kumu enda Ragne Nukk, teine aga n-ö sisse ostetud väljapanek.

Mugava ja kohustusi homse varna heitva inimesena mõtled Kumusse jõudes aga kõigepealt niiviisi. Ma nendele kaasaegse kunsti näitustele kohe ei lähekski, vaid vaataks hoopis Düsseldorfi koolkonna näitust, mille arvustus on Postimehes juba küll ilmunud. Ehk saab nalja, sest vanem kunst, eriti figuratiivne ja eriti akademistlik maalikunst on ju sageli naljakas ja camp.

Kujutatakse seal mõnd maastikku, millel jookseb koer, või saab näha mõnd totrat näoilmet viimasel õhtusöömaajal ümber Jeesuse istumas, mõnd kahtlaselt vilava pilguga Juudast. Sporditerminoloogiat kasutades teeks nagu sooja või häälestaks. Paraku vaheldub akademistlikul Düsseldorfi koolkonna näitusel üks religioosne motiiv teisega ja üks maastikumaal või rannajoon teisega. Motiivide ring on kitsavõitu ja kipub korduma. Ei taha näha järjekordset randunud paati ja selle taga kergelt visklevat tumedat ja ohtlikku merd! Aitab küll, aitab nendest minevikulistest ja puistest motiividest! Ja nendest väikestest koertest!

Et alguses mõttest ja mõttetusest rääkisin, ei olegi päris niisama. «Vaikus on kuldne» korjab 20. sajandi kultuuriloost üles ühe olulise tõmbejoone – nimelt kunsti püüu tähendusetuse, mõttetuse ja akommunikaktiivsuse poole, püüu iseenda tühistamise poole, mittekunsti, antikunsti poole. Miks mitte ka kunsti püüu saada kokku eluga. Kunst kui ehmatav, šokeeriv, kole. Aga mitte ainult. Ka kui vaikne, kui olemasoleva tagant müstilist substantsi otsiv. Aga ka lihtsalt kui demonstratiivselt tõlgendusi vältiv «see-mis-ta-on».

Laabanit mõjutasid dadaistid – tema tuntuimaks tekstiks on Roosi Selaviste, kelle välismaine vaste dada-ikooni Marcel Duchampi üks alter ego’sid Rrose Selavy. Dadaistide üks eesmärke oli šokeerida väikekodanlasi, kirjutatakse kunstiajaloo õpikutes. Issand jumal, mis mõttetus see nüüd on, mis saast see nüüd on! – sellist reaktsiooni kohtab kaasaegse kunstiga kokku puutudes jätkuvalt ja arvatavasti jääbki kohtama.

Duchamp oli mees, kes lõi kontseptualismi, pannes kunstiobjektina välja pissuaari ehk siis ready-made objekti («Fontään»), tekitades küsimusi, mis üldse kunst on ja mis teeb ühest pissuaarist üldse kunstiteose ja mis on teinud sellest pissuaarist üldse 20. sajandi ühe olulisima kunstiteose.

«Vaikus on kuldne» on väga efektselt kujundatud näitus. Näitusesaalide põrand on paksult liivane ning see loob intiimsemat ja füüsilisemat suhet objektidega – juhul kui enamikku sealt objektideks saabki nimetada. Pigem on tegemist dokumentidega, kas siis paberil või esituse kujul. Näiteks James Joyce’i viimaseks jäänud ja valdavalt suurejooneliseks läbikukkumiseks tunnistatud romaani «Finnegans Wake» ühe osa Anna Livia Plurabelle’i tekstinäide, aga ka Joyce’i enda esitatud ja väga muusikaliselt kõlav versioon sellest.

«Finnegans Wake» oli romaan, millesse Joyce üritas sisse pressida kogu maailma mälu. Kujutate pilti, kogu maailma mälu! Et seda teha, rakendas Joyce pea sadat maailma keelt ja sulatas neid nagu metalle kokku tohutute koguste mõttetuste, kommunikeerimatuse, pigem kehaga tunnetatava, intuitiivsega jne. Suured poeedid ei ole mitte nägijad, vaid kuuljad – on näitusel silmapaistval kohal sürrealistide manifesti kirjutaja Andre Bretoni tsitaat. Joyce muide oli Finnegans Wake’i kirjutades juba praktiliselt pime ja ehk tuleneb ka sellest teose kaunis kõlamaailm.

Joyce’ist omakorda oli inspireeritud Duchampi kõrval teine 20. sajandi kõige kuulsama kontseptualistliku žesti autor John Cage, kelle teos «4.33» kujutas endast nelja minutit ja kolmekümmend kolme sekundit vaikust – see omakorda esitas küsimuse, mis on muusika ja mis on vaikus? Cage’ilt saab näitusel lugeda või pigem kogeda tema graafilist teksti «Loengud eimillestki» – «Lectures On Nothing», samuti vaadata sama teksti lavastust, mille on teinud nüüdseks eestlastelegi tuttav avangardteatri-maestro Robert Wilson.

Laabani enda helipoeeme ja tekstinäiteid kohtab mõistagi ka, kuid pigem on näituse puhul tegemist sellise lõdva võrgustikuga, mille juures Laaban on liikuvaks keskmeks või isegi vabanduseks, ja selle moodustavad erinevad tähtsad mõjutusväljad – vastumõjutuste väljad, öelgem nii. Kaasaegsetest eesti kirjanikest/kunstnikest on esindatud Kiwa, Jaan Malin ja Roomet Jakapi, kes oma loomingus ka häälutuse, helipoeesia, tühjuse ja muude selliste reaaliatega suhestuvad.

«Vaikus on kuldne» eeldab vaatajalt üsna mahukat lähimineviku kultuuriajaloo tundmist, muidu võib navigeerimine olla keeruline, sest n-ö teadvusealune kunst on paraku eeldanud hüperteadvuse olemasolu. See on üks paradoks. Üks teine paradoks on, et sellele mahukale kultuuriajaloo tundjale ei pruugi näitus jällegi väga palju midagi uut teada anda. Tegemist ei ole niivõrd kogetava kui informatiivse näitusega. Kes teab neist asjust aga vähem või ei tea üldse, selle peletab pruunikashallis toonis näitusesaal ja pruunikashall infokogum ehk üldse ära. Nii et näitus kui õpik – vaata, kuidas saad.

Kumu kaasaegse kunsti galeriis viiendal korrusel on väljas näitus «Saaga. Islandi kunsti lood». Juba pealkiri ise tõotab halba – saaga. See on sama hea kui panna mõnele maailmas ringi liikuvale eesti näitusele pealkirjaks «Kama ja kört». Hea küll, pole päris sama, keegi ei tea, mis asjad kama ja kört on. Pigem siis «Tintinnabuli. Eesti kunsti lood» ja siis müüa seda Arvo Pärdi nimega, kus Pärdilt oleks väljas näiteks üks partituur.

Umbes sellise nipiga on Islandi näitusele lähenetud. Suurima nimena on välja kuulutatud Björki osalus, kellelt on väljas tema 2011. ilmunud plaadi «Biophilia» multimeedia-äpp või pigem äppide süsteem, mida saab laua külge kinnitatud tahvelarvutitest uurida. (Ka Olafur Eliasson on osalejatest muidugi rahvusvaheline tippnimi.) Pühapäeval, mil mina näitust külastasin, tundus väike multimeedia-äpike olevat selle kõige atraktiivsem osa, sest kunstihuvilised vanaprouad, kübarad peas, tundsid asjakese vastu elavat huvi. See on muidugi tore.

Islandi kaasaegse popmuusika edulugu on paljude väikeriikide tänapäeva kultuuriekspordi etaloniks – nii ka Eestil. «Saaga»-näitus on nii žanrilises kui ajalises mõttes mitmekesine – erinevat maalikunsti, fotot, kontseptualismi, ruumiinstallatsiooni, videot, ja ulatusega 1940–50ndatest tänapäeva. Haaret justkui oleks, aga ka teisejärgulisust – teisejärgulist fotot, teisejärgulist kontseptualismi, teisejärgulist popkunsti.

Kui aga kiigata sellelt viiendalt korruselt üle rõduääre kolmandale korrusele, kus asub Kumu püsiekspositsioon «Rasked valikud» – koondab see Eesti kunsti Teise maailmasõja järelt kuni taasiseseisvumiseni –, saab tunnistada Eesti kunsti mõningast paremust. Arvan, et Eesti võiks palju tõhusama vastuekspordi teha.

------------------------------

«Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban. Eksperimendid helis ja keeles»

Kumus avatud 3. jaanuarini 2016

------------------------------

«Saaga – Islandi kunsti lood»

Kumus 20. märtsini 2016

Tagasi üles