iDeal kampaania

Maris Lauri leiab, et kirjaniku- ja kunstnikupalk võib olla vastuolus seadusega

Maris Lauri

FOTO: Sander Ilvest

Majandusteadlane ja endine rahandusminister Maris Lauri leiab, et kirjaniku- ja kunstnikupalga maksmine võib olla vastuolus töölepinguseadusega. Postimees avaldab Maris Lauri loal tema kodulehel ilmunud analüüsi. 

Mõni aeg tagasi selgitasin Äripäevas töötundide lugemise mõttetust – tööandja peaks oluliseks pidama tehtud tööd ning mitte tööl oldud tunde (http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/10/19/maris-lauri-osta-tootunni-asemel-tulemust). Ja nüüd tuli uudis, et kirjanikele ja kunstnikele hakatakse maksma palka lihtsalt selle eest, et nad on, kes nad on. Mind pani see uudis õlgu kehitama, sest jutt ei käinud ju palgast. Jutt käib kirjanikele ja kunstnikele makstavast toetusest. Vaatasin pisut asja sisse ja küsimusi tuli üksnes juurde. Mulle tundub, et palga jutuga tegelikult petetakse nii kirjanikke ja kunstnikke kui ka üldsust.

Sisuliselt pole tegu palgaga

Palka makstakse töö eest, selle eest, et midagi ära tehakse. Vähemalt selline on eeldus – jätame luuslangi lööjad kõrvale, sest need üldiselt pikalt ametis ei püsi. Jah, teatud juhtudel tuleb tööandjal maksta töötajale palka ka siis, kui tööandjal ei ole töötajale tööd anda. Näiteks ühel päeval mingil põhjusel (nt seadmete rike, materjali puudus) ei saa tööd teha.

Aga nii nagu mina kuulatust-loetust aru saan, kirjanike ja kunstnike puhul asjaga nii ei ole. Ma saan aru, et nüüd lihtsalt loodetakse, et kolme aasta jooksul midagi tulemuslikku valmib. Aga kontrolli ei ole, ootusi ei seata. Üldiselt tööandjad palka selle eest ei maksa, et ehk järsku või äkki töötaja ikka midagi teeb. Muidugi võib ka nii, aga mingid kriteeriumid ja ootused ikkagi seatakse. Ma mõistan, et loomingut on raske juhtida, aga ikkagi …

Põhimõtteliselt on võimalik seega kolmeks aastaks saada sissetulek, sotsiaalsed tagatised, kuid seejärel võib öelda, et teate, ei tulnud midagi välja. Tagajärg: ilmselt järgmisel korral enam «palgasaajate» nimekirjas ei ole, kuid mõnda aega saab elada veel töötutoetusest, sest palgalt makstakse ju töötuskindlustusmakset.

Juriidiline ebakõla

Selle kirjanike ja kunstnike palgaga on asi kummaline veel seetõttu, et pole teada töölepingu vorm, puhkuse, ema- või isapuhkuse võimalused ning kas tööandja saab lepingut varem lõpetada (Postimees, 3. nov 2015). Aga need on ühed olulisemad komponendid töölepingu puhul. Maksud küll makstakse – kõik justkui palgalt.

Asi läheb iseäralikuks, kui me vaatame töölepinguseadust, siis see algab järgmiselt: §1 lõige 1: Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Ja lõikes 4: Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev (autori rõhuasetused).

Ikka on jutt tööst, iseseisvusest, kontrollist – kirjanike ja kunstnike «palga» jutu juurest räägitakse aga võtmes, mis kõik viitavad sellele, et tegemist ei saa olla töölepinguga! Vastuolusid töölepinguseadusega võib leida rohkemgi.

Pole töölepingut, pole ka töötasu ehk palka!

Mis see siis on?

Lugesin läbi Eesti Kultuurkapitali «Preemiate, stipendiumide ja toetuste maksmise alused, taotlemise ja taotluste menetlemise ning toetuste tagasinõudmise korra». Näiteks loometööteotuste puhul märgitakse, et «Kultuurkapitali loometöötoetuste maksmise eesmärk on võimaldada loomeinimestele loomingulisele või teaduslikule tegevusele pühendumist, mille tulemusena tekib autori- või esitajaõiguse alla kuuluv loome- või kunstiteos». Siis on veel «Ela ja sära» stipendium ning loomingulised ja erialastipendiumid, mille eesmärgiks on võimaldada loomeinimesel pühenduda loomingulisele tegevusele.

Nn palka hakatakse samuti maksma loomingulisele tegevusele pühendumise eest. Milles on erinevus? Kultuurikapitali jaotatud toetuste ja stipendiumite puhul on ootus, et midagi valmib, midagi tehakse ja valmis saadakse, et on olemas mingi tulemus. Jah, ilmselgelt on tegemist suuresti projektipõhiste asjadega. Nn palga puhul on ootus, et ehk äkki siiski tuleb midagi.

Kirjanike ja kunstnike loometöö finantseerimise või sotsiaalsete garantiide loomise lahenduseks ei ole rahajagamine palga nime all, mis tegelikult ei ole üldse palk. Ei sisuliselt ega ka juriidiliselt. Veelgi enam, asi on ilmselgelt toores, kui pole teada tingimused, mille põhjal raha hakatakse jagama. Aga juba kogutakse avaldusi. Mis see siis on? Keda lollitatakse? Kirjanikke, kunstnikke, avalikkust või veel kedagi? Kui kangesti tahetakse jagada toetust ilma konkreetset tulemust nõudmata, siis tuleks see ka ausalt välja öelda.

*

Riigikogu liige Maris Lauri kuulub 2014. aasta oktoobrist Reformierakonda ja 2015. aasta maist Reformierakonna juhatusse.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles