Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/10/12640019t1h010a.jpg)
/nginx/o/2015/11/06/4670091t1h66ac.jpg)
Juba 1911. aastal kirjutas Jaan Jõgever ajakirjas Eesti Kultura: «Nüüd tuuakse tuhandendat korda uuesti muinasjutt ette, et Kreeka meresõitja Pytheas Õhtumere rannas eestlasi leidnud.» Teooria, et Pytheas käis just nimelt Saaremaal ja nimetas selle paiga Thuleks, kuulub õigupoolest Lennart Merile, kes seda oma raamatutes «Hõbevalge» (1976) ja «Hõbevalgem» valgustas.
Nüüd on arstiteadlane Raul Talvik oma teoses seda muinasjuttu korranud. Tema raamatus leidub palju arvutusi ja antiikaegseid allikaid. Nagu sedavõrd määramatul alal võib juhtuda, teab Talvik Pythease reisidest paremini kui tema allikad. Pythease Saaremaal käik on nimelt väga suure kahtluse all, eriti kui pöörduda peaallika, Straboni «Geograafia» poole.
Strabon leidis Pythease reisidele viidates, et ehkki Borysthenes on samal paralleelil mis Thule, tuleb Thuleni sõita kuus ööpäeva Britanniast põhja poole. Meroest (saar, kuhu küüditati egiptlasi, selle asukoht on vaieldav) Thuleni on 11 500 staadioni ja see asub külmuva mere ääres. Ta lisas, et Pytheast ei saa üldse usaldada. Nagu Raul Talvik märgib, sõideti neil kaugetel aegadel Kartaagost Gibraltarini seitsme päevaga. Nii kaugel võis olla Island ja ei saa eitada, et Islandi lähedal leidub ka külmuvat merd. Noore uurija Søren Tillischi andmetel külmus meri toona kaugele nii Shetlandi kui ka Islandi saartest.