Kunstnikupalga seitse müüti

Kunstnikupalk tekitab ärevust Foto: Urmas Luik

2. novembril tutvustasid Eesti Kunstnike Liidu juht Vano Allsalu ja Eesti Kirjanike Liidu juht Karl-Martin Sinijärv koos kultuuriminister Indrek Saarega pilootprojekti, mis lubab võtta kolmeks aastaks loomeliitude palgale viis kunstnikku ja viis kirjanikku. Palk on Eesti 2014. aasta keskmine kuupalk, netosummana 805,86 eurot kuus. Konkurss riigipalgalistele kohtadele on avatud ja kestab 30. novembrini, seejärel teeb laekunud avalduste põhjal valiku ekspertkomisjon.

Paljudele loovisikutele vajalikku sammu on nii sotsiaal- kui tavameedias tugevalt kritiseerida võetud, «kriitika» ise aga kubiseb korduma kippuvatest müütidest, millel tegelikkusega palju pistmist ei ole. Töötades ise kaasaegse kunsti kuraatorina, toon välja seitse kõige levinumat kinnismõtet kunstivaldkonna seisukohast ja proovin selgitada, miks need tõele ei vasta:   

1. «Kes maksab, see tellib muusika.» Karta, et riik hakkaks tellima kunstnikelt selge sisu või vormiga loomingut, saaks ainult eeldusel, et riigil on kindel, ühepoolne arusaam sellest, missugune peab olema kunst. Tuletan meelde, et sellist väljatöötatud programmi riigil pole, ja karta, et professionaalsed kunstnikud hakkavad looma konformistlikku «tahan-kõigile-meeldida-kunsti», on üsna põhjendamatu. Kunstnikud valib välja ekspertidest koosnev komisjon, mitte võimupartei või isegi ministeerium. Demokraatliku ühiskonna üheks tunnuseks on kriitilise kultuuri võimalikkus ja kunsti valdkonnas kinnitavad selle toimimist muuhulgas väga hästi näiteks viimastel Veneetsia biennaalidel Eestit esindanud kunstnikud. Eesti osalemist Veneetsia biennaalil rahastab kultuuriministeerium samasuguste lepingute alusel, millega nüüd loomeliitudele palgavahendid eraldatakse.

2.«Kunstnik tunneb end halvasti, kui teda viie parima hulka ei arvata»; «Mida peavad tundma teised kunstnikud?»; «Neid, keda valitakse, hakatakse teiste kunstnike ja meedia poolt kiusama, nende iga samm on luubi all – kas nii saab üldse luua?» Iga konkurss tähendab tavaliselt seda, et keegi osutub valituks ja keegi mitte. See kehtib tööle kandideerimisel, ülikooli astumisel, Kultuurkapitalist raha taotlemisel jne.

Kunstnikud jt kultuuriinimesed on üldjuhul konkurssidega harjunud ja see konkreetne pole formaadilt midagi erinevat. Kahtlemata on viie väljavalimine vastutusrikas, eriti kui valitakse tegevuskava ja tehtud tööde põhjal ning täpset «tulemust»  ehk seda, mida kunstnik palga eest ära peaks tegema, ei saa ette määrata. Vaatamata sellele, et häid ja toetamisväärseid kunstnikke on märkimisväärselt rohkem kui viis, ei tähenda see kuidagi seda, et kui me kõiki ei suuda võrdväärselt toetada, siis ei tasu toetada ka neid väheseid.

Usun, et enamik kunstnikest toetab palgaideed sellest sõltumata, kas neid endid valitakse või mitte (või kas nad üldse kandideerivad). Kiusamist ja kadedust eraldi kommenteerida pole mõtet – seda ei saa kuidagi õigustada, eriti kui kõnealused inimesed pole lasteaialapsed. Usun ka, et kõik kolleegid teadvustavad, et palga näol tuleb tuleb raha valdkonda juurde, mis omakorda tähendab, et võidavad kõik.

3. «Head kunsti on alati loodud olude kiuste, mitte nende tõttu.» Romantiline kunstnikumüüt, mis ajaloolises plaanis mõnevõrra ka tõele vastab. Ma jätan siin kõrvale kunsti sotsiaalse ajaloo ja selle, kuidas ja mis alustel erinevatel perioodidel kunstnikele makstud on või palju neilt töid tellitud, ja vaatan seda küsimust tänases päevas. Kunstniku- ja kirjanikupalga pilootprojekt on tekkinud pikaajalise diskussiooni tulemusena, mille käigus on korduvalt välja toodud nii seda, et teised kultuurivaldkonnad saavad nende kahega võrreldes riigilt palju rohkem raha, aga ka arusaamisest, et kunstnikul ja kirjanikul on üldjuhul raskem erialast palgatööd leida. Otse öeldes – kunstnikud ja kirjanikud on teistega ebavõrdses seisus. Kultuuripoliitiliselt on oluline neid individuaalsel loometööl põhinevaid piiratud turuga valdkondi toetada. Selles pole midagi eriskummalist, taoline praktika on olemas ka mitmes teises riigis.

4. «Kuidas maksumaksja kontrollib, et kunstnik ka tõesti tööd teeb selle kolme aasta jooksul?» Siin on kiusatus muutuda demagoogiliseks ja küsida, kuidas kontrollitakse teiste riigipalgaliste tööd? Kui näiteks geenitehnoloogide tegevust «kontrollib» ikkagi erialaringkond ehk siis teised inimesed, kes seda ala tunnevad, siis miks ei võiks see nii olla ka kultuurisektoris?

Tegelikult on muidugi kunstniku tööl palju lihtsam pilku peal hoida – selleks tuleb käia näitustel ja kunstiüritustel ja lugeda kultuurimeediat. See, et ei ole konkreetset etteantud tellimust, ei tähenda, et tulemust ei oleks – kandideeritakse ju, esitades kolme aasta loometöö plaan, mille täitmist saab ka hiljem mõõta.

Kindlasti võiks – isegi peaks – riigipalgale valitud kunstnike tegevusega käima kaasas ka teadlik vahendusprotsess, näiteks «Meie aja kunsti» laadne saatesari või regulaarsed intervjuud peavoolumeedias, kus kunstnikud räägivad oma tööplaanidest, näitustel osalemistest, kunstnikupositsioonist  jne. See teeniks ka laiemat eesmärki ja tooks kunsti publikule lähemale.

5.«Hea kunstnik elab ära oma teostest, tal pole lisatuge vaja.» Paraku see nii ei ole. On väga häid kunstnikke, kes elavad paremini ja neid, kes elavad halvemini, kuid enamasti eeldab hea toimetulek ikkagi lisatöö tegemist, näiteks õpetamist kunstiakadeemias. Kindlasti on neid loojaid, kes eelistavadki mitmel rindel rabeleda ja saavad muust tegevusest palju vajalikku informatsiooni või energiat, tuues selle siis tagasi oma loomingusse. Nende kõrval on aga ka need, kes võib-olla on introvertsemad, kellel on vaja süvenemiseks rohkem aega ja vabadust või kelle puhul igasugune lisatöö tähendab ikkagi seda, et see tuleb loomingu – ehk siis selle senini tasustamata päristöö – arvelt.

6. «Viie kunstniku palgalevõtmine ei lahenda selle valdkonna probleeme, kas poleks õigem tegeleda muude küsimustega?» Muidugi ei lahenda see kõiki probleeme, ja muidugi tuleb tegeleda ka teiste teemadega, aga üks ei välista teist. Tegemist on ühe konkreetse sammuga, mitte meetmega, mis peaks lahendama kõik valdkonnasisesed ja -ülesed probleemid. Eraldivõetult  pole see summa (5 kunstniku 3 aasta palk) ka nii suur, et sellega midagi revolutsioonilist korda saadaks.

7.  «Miks palk, miks mitte stipendium?»; «Milleks siis kulka on?» Stipendium ei taga kunstnikule sotsiaalseid garantiisid, sh haigekassat. Kultuurkapitali loomestipendiumid on pooleaastased ja aastased – seega ei saa rääkida eriti ulatuslikust toetusest ja pikaajalisest stabiilsusest. Lisaks rahastab Kultuurkapital produktsiooni ehk siis toetus antakse konkreetselt teose valmistamiseks (piltlikult öeldes värvi ja lõuendi ostmiseks) ning ka see eeldab oma- või kaasfinantseeringut. Kunstnikupalgaga tagatakse aga pikaajaline stabiilne sissetulek ning oleks kummaline, kui sellest jäetaks välja elementaarsed sotsiaalsed garantiid.

Kati Ilves on Kumu kaasaegse kunsti kuraator, ta ei ole konkursiga seotud.