Banaanilõhnaline reisiraamat inimese südameni

Banaan

FOTO: Kuvatõmmis

Minu südamesse on Olavi Paavolainen igal juhul endale pesa teinud. Kevadel ostsin allahinnatuna tema 1937. aastal kirjutatud Natsi-Saksamaa reisikirja «Külalisena Kolmandas Reichis» ja soovitasin seda hiljem väsimatult teistelegi. «Sa ei ole Paavolaist lugenud?» küsisin sellelt ja teiselt. Kui öeldi, et ei, kostsin ikka: «Tuleb lugeda!»

Olavi Paavolainen 1943. aastal

FOTO: Kuvatõmmis

Olavi Paavolainen- Minek ja loits

FOTO: Kuvatõmmis

Natsi-Saksa raamatule heitsid mõned ette, et ei saagi aru, kas Paavolaisele meeldib, mis ta Hitleri riigis näeb, või on see kriitika. Ilmselt nii seda kui teist. Nürnbergi riigipäeva hüper-vaatemängu vaadates olevat ta saanud lausa religioosse kogemuse. Mõnede arvates näitas see Paavolaise soovi jääda keerulistes oludes ikka võitjate poolele. Hitleri võidu puhul oleks saanud öelda, et näete, mis ma kirjutasin, ja mitte-Hitleri võidu puhul taas kord, et näete, mis ma kirjutasin.

«Minek ja loits» on üldse Paavolaise kolmas eestindus, tõlkijaks Piret Saluri, ja see on kvaliteedimärk. «Mineku ja loitsu» n-ö tegevus toimubki ajal, mil Paavolainen on natsiraamatu tähelepanust väsinud, ja üldse Soomest ja sellest külmast talvest jne – ta tahab kuhugi ära.

Enne veel kui raamatust edasi räägime, mõne sõnaga Paavolaise tähelepanuväärsest persoonist. 1920ndatel oli ta Soome Euroopa-suunalise kirjandusrühmituse Tulekandjad peaideoloog, kui nii võib öelda. Paavolaisele meeldisid Euroopa, Pariis, jazz, tantsimine, kosmopoliitsus, estetism, alastikultuur jne. Viimaks sai tal Tulekandjatest, kelle hulka kuulus ka kuulus Mika Waltari, ja nende arengutest kõrini, sest need ei vastanud tema ootustele. Ta kirjutas selle järel reaktsioonilise pamfleti «Suurpuhastus ehk kirjanduslikus lastetoas», milles ütles kõigi kohta halvasti ja läks kõigiga ka tülli. Suhtumine temasse olevat Soomes jätkuvalt kahetine.

Paavolainen avaldas 30ndatel mitmeid luulekogusid, tegutses nii ajakirjaniku kui ka copywriter’ina reklaamibüroos. Selline kirjanduslik jazz-dandy, kel muide olevat olnud lühiajaline armusuhe ka legendaarse eesti näitlejanna Liina Reimaniga. Tema Talvesõja- ja Jätkusõja-aegsed päevikud «Sünge monoloog» on samuti eesti keeles ilmunud. Pärast sõda töötas ta raadios, jõi palju ja tema elukaaslane oli kommunistide juht Hertta Kuusinen.

Nagu öeldud, sõidab Paavolainen pärast Hitleri-raamatu edu ühe juhusliku laevaga Lõuna-Ameerikasse, minemaks «veelgi kaugemale primitiivsuse lätetele», et endas selgusele jõuda. Lõuna-Ameerika tundus 30ndatel nii mõnegi euroopa intellektuaali jaoks maailma tuleviku hällina. Kasvõi Stefan Zweigile, kes ka Brasiilias elas ja sealses uut maailma nägi.

Paavolaise poeetiline reis viib teda laevaga üle Atlandi Rio de Janeirosse (nii ilusat linna polnud ta enda sõnul veel näinud), sealt edasi Buenos Airesesse (mille puhul tema hinnangul loodus oluliselt vähem sealsele elukeskkonnale vastu tuli kui Rios, kuid seda enam pingutasid inimesed), sealt edasi rongiga läbi pampa ja üle Andide mäeaheliku Boliivia pealinna, ühtlasi maailma kõige kõrgemal asuvasse pealinna La Pazini. Lõpuks jõuab Paavolainen oma rännakul kuskil subtroopikas asuva soomlaste asunduseni, mis omakorda oli ehitatud 17. sajandi jesuiitide utoopia varemetele.

Kindlasti on raamatus oma osa fantaasial või deliiriumil, aga see just annabki asjale õige sniti. Ka on märgata nähtava teatavat erotiseerimist. Ikka kirjeldatakse laeval olevate meeste paljaid ülakehi ja Rio de Janeiro fallilisi mägesid, ning Riot nimetataks üldse väga erootiliseks linnaks. Saame ka teada, et 98 protsenti linnas elavatest brasiillastest kannatab süüfilise käes. Uurisin oma kaheksa aastat Rios elanud tädipojalt seda asja, tädipoeg ütles, et see ei ole mingi jutt.

 «Minek ja loits» on oma nime väärt, sest see ongi minek ja loits. Selline eelbiitniku moodi rännak mööda linnu ja maastikke, olles aeg-ajalt ka napsine. Buenos Airesesse jõudes oli Paavolaisel peente salongiõhtute kutsetele reageerimise asemel vaja kohe hakata otsima baare ja restorane, et endal nina korralikult viltu tõmmata. Tal oli hea omadus viia sind füüsiliselt kõigi nende asjade keskele, mida ta ise kogeb või siis välja mõtleb.

Mina hakkasin selle raamatu tõttu jälle banaane kas just armastama, aga tahtma neid vähemalt süüa. Pikka aega olen püüdnud banaanidest seda lapsepõlve eksootilise harulduse fantasmagooriat välja imeda, aga ebaõnnestunult. Paavolaist vedanud laev saab Riost Buenos Airesesse sõites kaasa banaanilasti. Laev on banaane täis ja banaanilõhn saatjaks kogu reisi. «Kõikide puuviljade lõhnadest on põhjamaalasele kõige eksootilisem banaani lemu. See on soe ja tihe, joovastav ja ärritav, läila ja elustav; banaan lõhnab nagu päikesest kuum ihu – nagu vürtsidesaar, mille metsadest puhub läbi soe öötuul.»

Võib öelda, et see lõiguke tõi mu ellu tagasi banaani.

Olavi Paavolainen

«Minek ja loits»

Eesti Keele Sihtasutus

238 lk

Tagasi üles