«007: SPECTRE» on kõigi aegade parim Bondi-film

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare
  • Blofeld on tagasi!
  • Natuke nalja kah
  • Uus M esindab vana kooli
  • Eesti lennuk Bondi filmis

Lavastaja: Sam Mendes
Osatäitjad: Daniel Craig, Ralph Fiennes, Christoph Waltz, Léa Seydoux, Monica Bellucci, Dave Bautista, Naomie Harris, Ben Whishaw, Andrew Scott

Kinodes alates 6. novembrist

Igal superspioonil on vaja väärilist vastast. Daniel Craigi esitatud James Bond on pidanud oma senise kolme filmi jooksul tegelema üsna tühiste tegelastega nagu Le Chiffre («Casino Royale»), Dominic Greene («Veidi lohutust») või Raoul Silva («Skyfall»). Ükski neist ei andnud tõelise kurjami mõõtu välja. Uues filmis astub Bondi vastu Ernst Stavro Blofeld, terroriorganisatsiooni SPECTRE kuri geenius Christopher Waltzi võrratus esituses. Tuletage meelde, kuidas ta tegi natsiohvitser Hans Landa rolli Tarantino «Vääritutes tõbrastes», ja saate aimu, mida võib kinos oodata. Kassipidajana oli mulle eriti armas stseen, kuidas Blofeld nopib oma frentšilt pärast kurikuulsa valge pärslase silitamist hoolikalt kassikarvu. Ja asub siis edasi Bondi piinama.

Väidan, et uusim on ühtlasi läbi aegade parim Bondi-film, aga sellest aru saamiseks peab olema eelnenud 23 näinud. Mina olen ja enamikku mitu korda. Kui Craig rolli üle võttis, suhtusin sellesse väga pika hambaga. Ei olnud tema külmas maskis seda sarmi, mida oleks ühelt Bondilt oodanud. Aga ta on paremaks läinud – või kriitik temaga ära harjunud. Pärast võtete lõppu tänavu augustis ütles Craig ühes ebaõnnestunud intervjuus: «Ennem lõikan oma veenid läbi, kui veel kord Bondi ülikonna selga vean.» Sellest kujunes turundusämber, mida mees stuudio survel hiljem püüdlikult silus. Ei ole häda midagi, tal on leping veel ühe filmi tegemiseks ja pärast «SPECTRE» nägemist annan Craigile meeleldi veel kord loa tappa.

Pärast Pierce Brosnanit kippus Bondi-filmides huumor otsa saama, kõike võeti väga tõsiselt. Küllap on üks põhjus see, et linale jõudis arvukalt superspiooni parodeerivaid filme, näiteks Mike Myersi «Austin Powers», Rowan Atkinsoni «Johnny English» ja mullune «Kingsman». Frantsiis tundis, et peab end pullivendadest distantseerima ja tõmbas jäise maski ette. Õnneks liigub asi paremuse poole. Pole küll nii palju maitsetuid üherealisi killurebimisi kui 1970. aastatel, aga nalja saab. Sellis peent, mõnusat. Minu lemmikhetk filmist: Bond istub Maroko hotellis ja valvab end umbe joonud Bondi-tüdruku (Madeleine Swann, keda mängib Léa Seydoux) und. Siis sibab üle põranda hiir. Bond võtab oma ustava Walther PPK, sihib sellega abitut närilist ja küsib karmilt: «Kes sind siia saatis? Kelle heaks sa töötad?» Hiir muide andis talle niidiotsa kätte.

Léa Seydoux teeb oma tööd korralikult. Esimestes linastseenides jääb võib-olla naabritüdrukulikult kahvatuks, kuid mööda Põhja-Aafrikat sõitva rongi restoranvagunis on ta tõeliselt maailma parimat spiooni väärt daam: võrgutav, aga ohtlik. Teine daam, Craigist endastki neli aastat vanem Monica Bellucci nii tugevat muljet ei jära.

Vanematest prouadest rääkides näeme, et Judi Dench Mi rollis on väljateenitud pensionile saanud. Kui see võimukas ja mõru daam esimest korda salateenistuse šefina üles astus, oli see teretulnud uuendus, mis tõi Bondi tavapäraselt šovinistliku maailma natuke 21. sajandit. Nüüd mängib MI6 šeffi Ralph Fiennes ja teeb seda tööd väga hästi. Külmade silmadega ja tumesinises triibulises kaherealises pintsakus M mõjub nagu mõni tegelane John le Carré romaanist. Ebameeldiv, kuid efektiivne. Samas noore Qga (Ben Whishaw), keda esitleti eelmises filmis, polegi ma jõudnud ära harjuda. Arusaadav, et sülearvutiga nooruk mõjub 21. sajandil tehnogeeniusena ehk usutavamalt, aga pragune Q on liiga piimahabe. Ja häkkimine käib filmides ikka veel hüsteeriliselt klaviatuuri pekstes.

Filmitegijad on «SPECTREsse» põiminud kuhjaga tsitaate varasematest filmidest. Mäletate raudhambulist hiiglast, keda mängis kahes Bondi-filmis Richard Kiel? Uues osas on meil hiigelkasvu mõrtsukaks teraspöialdega Hinx (Dave Bautista). Selliseid väikesi vihjeid on fännide rõõmuks film tihedalt täis.

Sisuldasa üritatakse «SPECTREs» kuidagi kokku sõlmida kolme eelmise Bondi-filmi süžeed, aga ausalt öeldes pole see vajalik. Kohatuna tundus ka Blofeldi ja Bondi «Tähesõdade» stiilis stseen, mille sisuks oli «Luke, ma olen su isa!». Võib juhtuda, et seda arendatakse järgmises osas veel edasi, aga ega ikka tohiks küll.

Režissööriks on sama mees, kes tegi «Skyfalli» ja kõlakate järgi lavastab ka järgmist, järjekorras 25. Bondi-filmi – Sam Mendes. Ta laseb kinolinal kõik registrid lahti, nii et valige võimaluse korral vaatamiseks kõige suurema ja teravama ekraaniga kinosaal. Stseen, kui Bond laseb õhku SPECTRE kõrbebaasi, mõjub nagu elav maal. Samas filmib ta sealsamas Põhja-Aafrika kõrbes üles nii tundliku stseeni, mis tuletas kangesti meelde Bernardo Bertolucci 1990. aasta väärtfilmi «Kaitsev taevas».

Lõpetuseks, Austria Alpides tegi oma lühikese ja traagiliselt lõppenud rolli lennuk Britten Norman Islander. Neid purustati võtete käigus tervelt kaheksa, aga üks, nimega Brita, kuulus oma eelmises elus Eesti langevarjurite klubile. Kuuldavasti on selle pardalt langevarjuhüppe teinud ka Kihnu Virve. Stseen oli nii mõjuv, et tahaksin Britale anda parima kõrvalrolli Oscari.

Tagasi üles