Olga Temnikova: Eesti kunsti ostavad koduperenaised

Olga Temnikova

FOTO: Mihkel Maripuu

Galerii «Temnikova ja Kasela» galerist Olga Temnikova räägib kunstimessidest ja kunstimüügi argipäevast.

Intervjuu ilmus Eesti Draamateatri lavastuse «Kaart ja territoorium» Facebooki leheküljel. Postimees avaldab selle teatri loal.

- Olga Temnikova, palun kirjelda, mis on kunstimesside mõte: kes seal käivad ja miks?

Siin on mul kaks varianti, mõlemad õiged:

A. Kõik käivad. Paljud ehk ei tea ka, miks. Nagu enamik meie ajal. Mõni ostab kunsti ja ennast kõrgemasse klassi, mõni müüb kunsti ja/või ennast, mõni tahab saada tasuta alkoholi, mõni tegelikult ka kunsti pärast kohal.

B. Kunstimaailm tundub suur, aga see-eest hubane − inimesed tulevad, et näha uut kunsti ja kohtuda vanade ja uute sõpradega. Tihtipeale ajastatakse messi ajaks häid kohalikke muuseuminäitusi ja erakogude visiite, peod on ka täitsa head...

- Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev messil?

A. Ärkan vara üles, vastan meilidele, teen joogat, soovitavalt jalutan hommikusöögile kunstikoguja kodus (neid on palju VIP-programmis) − kohtun kolleegidega, vaatan koguja uusi oste, söön croissant'i, joon kohvi ja apelsinimahla peale, sealt shuttle'iga messile.

Messikeskuse kõrvalt ostan endale salatit ja liitri smoothy't − mess on parim koht, kus dieeti pidada. Kolleegidega võtan müüdud teoseid maha, pakime neid ära, paneme uued üles.

Esimesed külalised hakkavad saabuma ja hakkab rutiin pihta − küsimused-vastused kunstnike, riigi ja skeene kohta, kes kus pärit, kes on Eestis käinud, mõned komplimendid tuttavatelt kuraatoritelt, mõni muuseuminohik... Õhtul näituste avamised, dinner kogujaga või/ja kohalike diplomaatidega ja füüsilise vormi säilitamiseks väike tants klubis ja rutiinne networking, pluss kolleegidega messiuudiste arutamine.

B. Ärkan pool tundi enne avamist, ei jõua duši alla, piinlen, mida selga panna, sest kõik juba haiseb suitsu järele eelmistest pidudest, jõuan messile, unustades, et vippidele oli see tegelikult juba tund aega lahti, palun kolleegil tuua endale VIP-lounge'ist Illyt, söön ära eelmise päeva võileivajääke ja hakkan eilse päeva arveid välja saatma... Suhtlen inimestega, kuulan nende jutte sellest, kus nad igal pool käinud on, ja ma ise olen kogu aeg boksis kinni, messi poolt organiseeritud vestlustel pole isegi käinud − me pole veel piisavalt müünud, et ma saaks lubada stendist ära minna.

Õhtuks olen suhtlemisest, kofeiinist ja näljast nii kutu, et lähen heasse restosse sööma, siis suurest FOMOst ikka peole ja tantsin seal omaette, sest sotsiaalsed oskused suurest suhkrushotist veres taastuvad liiga aeglaselt. Siis kui nad taastuvad, on kõik kasulik publik juba klubist läinud ja järgmise enesepettuse lainel tellin uberi ja sõidan koju.

- Oled öelnud, et galeristi jaoks on väga oluline tabada, millisele kunstimaitsele milline mess ja selle publik on mõeldud. Mille järgi sa otsustad?

Ise ka ei tea. Ikka mingi sisemine vaist. Ja müügid. Ja mida muuseumid näitavad. Eesti kunsti ei tea eriti keegi, seega suva. Igal pool on raske seda müüa. Peale USA, seal elab enamik kogujaid ja majandusolukord kõige soodsam. Euroopas oleme me Ida-Euroopa ehk provints, ja üleüldse investeerivad britid parema meelega autodesse ja hobustesse.

- Mis on praegu kunstiturul kõige minevam kaup?

Turul läheb alati hästi keskmises hinnaklassis uus kunstnik, soovitavalt ingliskeelse taustaga (Šotimaa või Iirimaa kunstnik Veneetsias biennaalilt), või CALARTSi (California Institute of the Arts − toim) lõpetaja, kes oli just Whitney biennaalil esinenud ja keda on Stefan Simchowitz (koguja ja kuraator − toim) instagramminud. Seinatükid ja väikesed (või suured, ha-ha) abstraktsed maalid. Või vana kunstniku uus konjunktuuritundlik digitaalsetest tehnoloogiatest inspireeritud tiražeeritud teosed.

- Eesti turul on kunstiostjad reeglina kollektsionäärid, mitte investorid. Kuidas see on rahvusvahelisel areenil, kes on sinu kliendid?

Meid ostavad tihti teised galeristid, sest nad näevad, et meie kunst on hea ja odav. Meid ostavad need, kes oskavad ennast usaldada, mitte trendcatchers'id. Või koduperenaised, sest üldiselt meie kunst pole kallis, aga näeb smart ja virtuoosne välja.

- Kas rahvusvahelisel areenil on mõnel kunstnikul võimalik läbi lüüa nii-öelda toore talendi pealt, ilma galeristi tööta?

Ei. Siis on vaja diilerit või kuraatorit. Aga me kõik oleme ju tegelikult üks ja sama.

- Millised on eduka galeristi kõige olulisemad isikuomadused?

Väsimatus ja ebaadekvaatne ambitsioonikus. Sümpaatia õnnetute rikaste inimeste vastu liiga ei tee.

- Palun kirjelda oma kõige meeldejäävamat diili.

Tüüp Lõuna-Ameerikast tahtis osta ühe tuntud Eesti kunstniku teost. See pilt oli tol hetkel presidendilossile välja renditud. Ta väga palus, et ma selle sealt ära tooks. Siis palus, et ma teeks endast sellega pilti, mastaabi jaoks, ja siis veel detailidest. Palus, et saadaksin uuesti kunstniku kõikidest teostest valiku. Siis palus 20 protsenti alla. Natukese aja pärast saatis mulle oma selgroost röntgenipildi, öeldes, et tahaks veel rohkem alla saada, sest tal jube selgroo-jama ja kogu raha läheb ravile. Siis täpsustas üle meie arveldusarve numbrit.

Siis kuu aja pärast ütles, et ikkagi praegu osta ei saa − et maksab augustis. Kui ma augustis saatsin talle arve uuesti, ütles ta, et see ei olnud 5500, vaid 5200 ja kui ta läheb seda meili otsima ning leiab, et ma olen teda petnud, ei osta kunagi enam meilt midagi. Loomulikult ta meili ei leidnud, aga tegin talle uue arve 5200-le. Siis ta palus jälle saata valiku kõikidest kunstniku saadaval teostest. Siis ta ütles, et hetkel saab maksta 4800. Ja maksab ülejäänu, kui me näeme detsembris Miamis.

Siis ikkagi ei maksnud, põhjendades seda sellega, et me peame tegema erilise lepingu, kus see kõik peab lahti kirjutatud olema, sest ta ei usalda, et ma ikkagi teose posti panen. Siis tunni aja pärast kirjutas ta, et ikkagi üle 4800 pole ta võimeline maksta. Siis küsisin kunstnikult, kas ma tohin selle tüüpi pikalt saata ja kunstnik lubas ja ma tegin seda ja see oli hea tunne.

Juhan Ulfsaki lavastus «Kaart ja territoorium» esietendub Eesti Draamateatris 29. novembril.  Lavastus põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil ning lavastuse keskmes on Jed, kes teeb peadpööritavat karjääri kunstnikuna. Jedi ümber koonduvad inimesed, keda võiks nimetada osakeseks «kunstimaailmast». On galeristid ja kunstnikud, teiste seas ka kaunitar Olga. Koos räägitakse kunstist, ilust ning maailmast, ühiselt lähenetakse keskeale ja vanadusele. Seda rütmi katkestavad Jedi jaoks vaid ühiselt veedetud vaikuse ja nõutusega täidetud hetked pensionile läinud isaga. Kõik elavad rahulikku, kuid rõõmutut elu. Ja siis toimub mõrv.

Tagasi üles