Jaan Tooming: Eestis pole vaja nii palju näitlejaid koolitada

Jaan Tooming

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Me teame muinasjutte, kus nõiad moonduvad välkkiirelt erinevateks olenditeks ja isegi asjadeks: loomaks, linnuks, järveks, putukaks, isegi nõelaks ja viljateraks. Nõia oskus moonduda oli tema ameti  üks tähtsamaid võimeid. Nõiad lausa võistlesid - tihti elu ja surma peale - moondumiskunstis. Ja laps, kellele muinasjuttu ette loeti või kes ise luges, hoidis hinge kinni, jälgides seda võistlust.

Pildil näitleja MAIT MALMSTEN

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Praegusel ajal on moonduvateks nõidadeks näitlejad. On ju tõesti imetlusväärne, kui näitleja moondub kellekski teiseks niivõrd, et teda ennast pole võimalik ära tunda. Üheks heaks näiteks on Mait Malmsteni moondumine Voldemar Pansoks etenduses «Panso». Isegi hääletooni ta tabas täpselt, rääkimata intonatsioonidest ja kehakeelest. Muidugi, neile, kes Pansot ei tundunud, jäi asi kaugeks, nad vaatasid lava-Pansot kui mingit kummalist kuju. Kuid need, kes Pansot tundsid, olid hämmastuses Malmsteni üliandekast moondumisvõimest.

Näitleja Mait Malmsten Foto: Mihkel Maripuu

Praegu on üks populaarsemaid saateid TVs «Su nägu kõlab tuttavalt». See saade on moondumiskunsti demonstratsioon. Ja ka võistlus. Õnneks küll mitte elu ja surma peale. Aga ikkagi pürgitakse esimeseks tulla. Selleks kopeeritakse tuntud lauljaid, unustatakse ennast, et teostada täielik ühinemine  originaaliga. Või parodeeritakse originaali.

Praeguses teatris aga on vähe moondumist kellekski teiseks. Püütakse olla nö orgaaniline, loomamoodi loomulik. Näitlejate isikud jäävad aga tavaliselt primitiivseteks ja tihti isegi nõmedateks, nende «iseenda» kujutamine on tavaliselt väga igav.     

Ja kool ei õpeta enam moondumiskunsti aluseid, vaid mingit sogast loomulikkust. Tahetakse olla nagu «elus», kuid argielu on ikkagi väga tüütu, lausa nõme.  Kuna enamasti kujutataksegi laval just  argielu, kaob kunst, puudub argielust üle tõusmine vaimusfääri.

Voldemar Panso oli vene kooliga lavastaja. Ja oma loodud koolis püüdis ta õpetada Stanislavski süsteemi, kes kasutas terminit «perevoploštšenije», mis  on valesti ja kohmakalt tõlgitud «ümberkehastumiseks». Ümber võib minna, ümber kausi võib käia, kuid ümber kehastuda on ju mõttetu öelda. On ikkagi eestikeelne termin «moondumine», mis ütleb ära, mida näitleja võiks taotleda. Mitte ainult kehaliselt  muutuda, vaid ka hingelt ja vaimult, tervikuna. Ei ole ime, et ida teatris ja ka antiigis kasutati maske, ei olnud ja ei ole tähtis ka praegu näitleja isik, vaid tema võime moonduda kellekski teiseks. Kui me vaatame nt Paul Pinna erinevaid tegelaskujusid fotodelt, siis nad erinevad ka väliselt. Näitlejal ei ole  ainult üks hing ja keha, tal on neid palju, just nii palju, kui tema esitatud tegelaskujusid.

Voldemar Panso oli oma aja tipplavastaja. Muidugi oli naeruväärne, kui ta  tegi eesti kooliga Ants Eskolale ettepaneku hakata tööle etüüdimeetodil. Eskola loomulikult ütles sellest ära. Ja on ka kaheldav praegugi see etüüdimeetod näitlejakoolis. Näitlejad pole tulevased kirjanikud, kes improviseerivad lugusid, nad on ikkagi tulevased näitlejad, kelle ülesandeks on moonduda kellekski teiseks. Aga kui kooli õppejõud ise on keskpärased, kes suplevad «elus eneses», mitte kunstiideaalides, siis on tulemuseks ka keskpärased näitlejad, mitte nõiad, «moondujad näitlejad». Ja keskpärasus on praeguse eesti teatri tunnus.

Viimase kahekümne aastaga pole tõusnud ühtegi eredat näitlejat, kes tõesti oleks teatrielu mõjutaja, kelle pärast minnakse teatrisse nagu omal ajal mindi Eskola, Karmi, Järveti pärast.  Jah, minnakse  küll vaatama näitlejaid, kes on tuttavad TV kaudu, kuid televisioonis mängimine on hoopis midagi muud kui lavalaudadel. On kadunud kogu näitlemiskunsti põhialus - oskus moonduda. Ja pole lootustki, et olukord paraneks, kui unustatakse näitlemise ürgalus - moondumiskunst!

Jälle peaks alustama algusest.  Mitte jändama etüüdidega, unustama see, vaid alustama tööd kohe episoodidega näidenditest või katkenditega kirjandusteaostest. Tähtis on ikkagi näitleja liginemine tegelaskujule, kes varjus tekstis, selle tegelaskuju elusaks loitsimine. Panna suur rõhk hääle ja keha harjutustele, et hääl ja keha muutuks paindlikuks osade vastuvõtuks. Toorel algajal näitlejal on ju oma hääl, mis ei võimalda kujutada erinevaid kujusid erinevate häältega. Alles siis, kui hääl saavutab  nüansirikkuse, kui avanevad erinevad tämbrid ja resonaatorid, siis on lootust, et andekasse näitlejasse sisenevad erinevad tegelaskujud ja ta suudab neiks ka adekvaatselt moonduda.

Euroopa teatris ja ka Ameerikas on palju töötuid näitlejaid ning kui tehakse konkurss osade peale, siis tuleb näitleja katsele, tegelaskuju  tekst peas, ta ei hakka «etüüdi» tegema, vaid peab kohe hiilgavalt näitama tulevase osa piirjooni. Kõige parem ja eredam esitaja saab ka osa etenduses või filmis. Nii on ka tähtis, et tullakse proovidesse siiski juba peaaaegu selgeks õpitud näidenditekstiga. Teatrisse tuleks tagasi tuua etteütleja - suflöör, et näitleja ei peaks proovides hoidma teksti käes ja sealt sõnu veerima. Kohe tööle! Küll andekas näitleja ka improviseerida oskab näidendi teksti raames.

Ei ole vaja ka nelja aastat kooli, aitab kahest- kolmest aastast intensiivsest tööst. Pole vaja ka iga kahe aasta tagant väikses Eesti riigis toota näitlejaid, meile piisab ju, kui nelja - viie aasta tagant uus ports näitlejaid valmis treitakse. Ega kunst pole mingi vabrikutöö, kus üheülbalisi tooteid välja lastakse. Igale andekale loojale tuleb ligineda individuaalselt, et kujuneks ere näitleja, originaalne ja kordumatu. Kogu näitlemiskooli alused tuleb uuesti läbi mõelda, alustada puhtalt lehelt ja võtta  ainult see, mis läbi aegade on teatris - nii idas kui ka läänes – olnud, on oluline ja surematu. Kui seda ei juhtu ja kui ei püüta ka avastada midagi täiesti uut, siis tardunud teatrisüsteem ja kool ainult vorbivad keskpäraseid, kellest ajaloo annaalid vaikivad tulevikus. Teater on niigi kaduv kunst, aga mälestused peavad olema eredad, et nad meelde jääksid, mitte argipäevaselt tüütud ja hallid. Ja kui kunst hulbib argipäevas, siis unustatakse see nagu ka meie ei meenuta ju elus igapäevast melu, vaid eredaid hetki. Kui kunst ei tõuse üle argipäeva, siis ei ole lootust, et vaataja saab elamuse, mis surmani meelde jääb.  Ja tõeline kunst pole kunagi tüütu argipäev, vaid suur ja ülev pidupäev!

Tagasi üles