Erkki Tero on olnud üks eesti underground’i põhimehi 90ndate esimesest poolest ning sellest väärikusest annab märku ka tema habe. Tema nimega on olnud seotud artistid nagu ÖÄK, Rubik 3001, 3Pead – mudasest sulava plastmassi kõlaga abstraktsest mürarokist läbi kosmoseprismade ja -märkide psühhedeelse uusfolgini on kulgenud Tero senine trajektoor.
Djerro on tema viimane kangastus ja XXmagick Djerro debüütplaat ja ühtlasi ka Tero debüüt sooloplaat. XXmagick on ambient-plaat ja ärme hakka sinna isegi muid omadussõnu lisama, sest ambient’iks võib nimetada praktiliselt kõike, mis toimub ja toimib ilma biitideta (kujutan täiesti ette, kui valeks see väide võib osutuda). Ei saa öelda, et ilma rütmideta, sest XXmagickul viskab rütme ja võnkeid sisse – nii theorbilikke kaugelt kõrgepingeliinide tagant kostvaid house-klahve kui akufenilikke ja pigem kliinilisepoolseid keelpillide ning vokaali sämpleid. Võib öelda, et Tero külastab oma XXmagickuga nii linna kui ka maad.