Aja auk. Mees, kes tahtis ooperimajad maha lammutada

Pierre Boulez 1971. aastal

FOTO: Kuvatõmmis

Tuleval neljapäeval tähistatakse prantsuse kultuurifestivali Accord raames Tallinnas hommage-kontserdiga 20. sajandi teise poole kõige tähtsama prantsuse helilooja, dirigendi ja kultuuripoliitiku, samuti pianisti, kirjamehe ja avaliku elu tegelase Pierre Boulezi 90. sünnipäeva. Sünnipäev ise oli juba küll 26. märtsil, aga ega see saa kedagi takistada.

Boulezi arusaam muusikast ja kultuurist üldse oli… (vahemärkusena niipalju, et räägime artiklis elavast inimesest minevikuvormis, räägime Boulezist kui teatud mõttes kinnistunud kujundist, mitte sellest, mida ta näiteks praegu mõelda võib, sest tema viimaste aegade intervjuudes on märgata pehmenemist, nagu vananedes sageli oma radikaalsemaid seisukohti korrigeeritakse) … kompromissitule modernistile ja ühtlasi ka prantslasele kohane. II maailmasõja ajal sõitis ta koos oma õpetaja Olivier Messiaeniga Pariisi metroos ja ütles: «Asjalood on viletsad, kõike tuleb teha teisiti.» Umbes samal ajal tungis Boulez oma kaasmõtlejatega Champs-Élysées’ teatris toimuvale Igor Stravinski ettekandele, kus hakati inetusti käituma.

Mäletame, ja oleme «Aja augu» rubriigiski kirjutanud, kuidas samas kohas umbes kolmkümmend aastat varem šokeeris paljusid Stravinski «Kevadpühitsus». Avangard sõi oma lapsi. Messiaen oli Boulezi õpetaja, kuid peagi, just selle Stravinski juhtumi pärast, murenes ka nende vastastikune lugupidamine. Boulez oli pahane, et Messiaen nende aktsiooni ühemõtteliselt heaks ei kiitnud. Ka tegi ta Prantsuse muusikamaailmas «Sirpi», kui avaldas mõni kuu pärast Arnold Schönbergi surma 1951. aastal kirjutise, mille lõpp oli faktiliselt õige: «SCHÖNBERG ON SURNUD.» Kirja toon oli paljude jaoks ajastuse mõttes aga kohatu, kuna tegemist oli alles surnud helilooja vastase rändiga, mille kokkuvõtteks oli, et dodekafoonia isa jäi ikka liiga palju romantikuks ja klassikalise kooli meheks.

Modernist peab kustutama mineviku, et vaadata tulevikku, oli Boulezi arusaam. Sinna ta ka vaatas ja sellest vaatamisest oli palju kasu (Boulez pani ette lausa ooperimajade lammutamist). Paljuski olevat just tema dirigendi-touch kujundanud 50ndate juhtivate ja murranguliste avangardheliloojate, nagu Stockhauseni, Ligeti, Berio jt kõlapildi. Prantslaslikku arrogantset cool’i ilmutas Boulez dirigendipuldiski: ei ta nägu ega keha väljendanud peaaegu mingit liikumist ega emotsionaalsust, liikusid ainult käed – Boulez seisis ja juhatas nagu semafor liiklust või militarist rividrilli.

Boulezi on kirjeldatud kui terava mõistusega polemiseerijat ja tülitekitajat, aga ka kui võluvat ja sarmikat inimest, kes suutis avaldada muljet nii naistele kui meestele, millest oli palju abi tema oskuslikul manööverdamisel (kultuuri)poliitilistes koridorides.

Mille üheks viljaks oli see, et Pariis sai endale tänavu uue filharmoonia maja, mis rajati muusikalinnakusse Cité de la Musique, mille initsiaatoriks oli samuti Boulez. Kui kevadel uut maja uudistamas käisin, sai seal vaadata ka Boulezile pühendatud näitust.

Tagasi üles