Lõputu Singer ja jalgrattad

«Hei, Rasma!». Foto: Kaader filmist

Läti dokumentalist Laila Pakalnina rändab koos operaator Arko Okiga mööda Eesti rannakülasid, et leida Singeri õmblusmasinaid ja jalgrattaid, mis võiksid pärineda 1941. aastal miini otsa sõitnud ja Mohni saare lähedal karile aetud Läti aurikult Rasma.

Konkreetselt laevalt tassitud esemeid tõenäoliselt ei leitagi, küll aga saavad filmigrupi ootamatust visiidist kohmetusse sattunud külaelanikud oma toanurkadest ja kuuritagustest välja otsida igasuguseid õmblusmasinaid ja jalgrattaid. See, et tänapäeval igal rannaküla asukal mõni jalgratas kuuri all kükitab, on igati loomulik, küll aga tekitavad kummalise ja äraspidise tunde kümned üksteise järel välja ilmuvad õmblusmasinad.

Tegu ongi mingi veidra tunnetusega kogutud külapärimusega, kus loost suuremat rolli mängib inimeste seisund, see, kuidas nad ennast filmigrupi saabudes üleval peavad ja millest nende kehakeel ja žestid räägivad. Stiililiselt on «Hei, Rasma!» külm põhjamaine draama, kus üksteise järele on pikitud üldplaanid seisva kaameraga, mis fikseerib väikese, kuid täpse episoodi koduõuel. Lühikese hetke kellegi elust, kes elab või suvitab seal lähedal, kus kunagi sõitis miini otsa Rasma.