Laulja, kelle häälele sobib Mozart

Lauri Vasara debüüt Figarona Berliinis – Wolfgang Amadeus Mozarti looming on ka häälele kasulik, sest seda muusikat peab väga distsiplineeritult laulma, räägib laulja. Lisaks Figarole on pildil Susanna, keda kehastab Anna Prohaska.

FOTO: Hermann ja Clärchen Baus

Berliini pulbitsevas kultuurielus oli nädalavahetusel eestlastel väärikalt sõna sekka öelda. Berliini Koomilises Ooperis juhatas Kristiina Poska Jacques Offenbachi «Ilusat Helenat», Mart Kangro tegi Tanzfabrik Berlinis kaasa Christina Ciupke uues tantsulavastuses, jazz'i-duo Sofia Rubina ja Jason Hunter astusid publiku ette eestlastele koduses Jää-ääre baaris. 

Loe ka Harry Liivranna arvustust Intelligentne «Figaro ehk Lauri Vasara suurroll Berliinis».

Sündmustepaleti krooniks esietendus laupäeval Euroopa ühel juhtival ooperilaval, Berliini Riigiooperis Wolfgang Amadeus Mozarti «Figaro pulm», kus Figarona debüteeris Eesti läbi aegade üks rahvusvaheliselt edukamaid ooperilauljaid, 45-aastane bariton Lauri Vasar. Viimane etendus toimub 21. novembril. Telekanal Arte aga kannab etenduse üle 13. novembril kell 21.15 Eesti aja järgi.

Alates 2003. aastast rahvusvaheliselt lennukat lauljateed astuv Vasar on esinenud enamikul Euroopa mainekatel ooperi- ja kontserdilavadel, töötanud nimekate dirigentide ja lavastajatega. Uus hooaeg viib Saksamaal resideeriva ja nüüdsest vabakutselise Vasara lisaks Berliini Riigiooperile pikemaks ka Pariisi Rahvusooperisse, kus ta osaleb Richard Straussi «Capriccios» Olivierina (esietendus 19. jaanuaril) ja Aribert Reimanni ooperis «Lear» krahv von Glosterina (esietendus 20. mail).

Kohtume Lauri Vasaraga paar päeva enne «Figaro pulma» esietendust Berliinis, keset kõige pingelisemat perioodi lavastuse ettevalmistuses. Ta kinnitab rahulolevalt, et peaproov läks hästi, mis tähendab, et võib hetkeks hinge tõmmata. Kiidusõnu Vasarale jagas peaproovi järel ooperi peadirigent ja kunstiline juht Daniel Barenboim isiklikult. Ka demonstreerib Vasar lustliku ohkega kriimustusi käel ja jalal, tunnistades, et ei tea, kuidas need tekkisid, sest andes endast proovis maksimaalse, valu ei märka.

Millised on teie varasemad kokkupuuted Berliini Riigiooperiga?

Tegin siin 2007. aastal kaasa saksa kaasaegse ooperi suurkuju Hans Werner Henze viimase ooperi «Phaedra» maailmaesiettekandes Minotaurose rollis, mille ta spetsiaalselt minule kirjutas.

«Figaro pulmas» on dirigendipuldis Los Angelese Filharmoonikute peadirigent Gustavo Dudamel, lavastajatoolis aga Euroopa muusikateatri korüfee ja Berliini Riigiooperi intendant Jürgen Flimm. Palun kirjeldage koostööd Dudameli ja Flimmiga.

Olen üliõnnelik, et mul on võimalus mõlemaga töötada. Dudamel on nõutud eelkõige kontserdidirigendina ja ehkki ooperit on ta vähem teinud, on ta tõepoolest fantastiline. Temaga koos laval olla on tohutult hea tunne, see on loominguline protsess kõige paremas tähenduses. Igal sammul on tunda, kuidas ta armastab lava ja lauljaid, on lauljatele toeks ja hingab nendega koos.

Flimm on juba eakas härrasmees, tõenäoliselt uuslavastusi ta palju enam ei tee. Kuna Flimm on kogenud draamalavastaja, läheneb ta lavastusele alati väga näitlejakeskselt, tal on andekad ideed.

Millisesse ajastusse Flimm loo viib?

Meie lavastus on 1930. aastate imeilusate kostüümidega, tõeline kostüümiparaad. Tegemist on krahvi perekonna puhkusereisiga Lõunamere äärde, kus krahvil on lapsepõlveaegne, nüüd juba ajahambast puretud rannamaja. Krahv ja krahvinna võtavad kaasa kogu teenijaskonna. Intriig algab esimesest hetkest. Vahetevahel on see nii puntras, et pole kindel, kas vaatajad üldse suudavad jälgida, kes kellega ja miks.

«Figaro pulm» on teile tuttav krahv Almaviva osatäitjana kahest lavastusest. Nüüd aga olete laval Figarona, kellel on Almavivaga emotsionaalselt väga tugev side. Kui keeruline on sellises olukorras karakterit luua?

See ei ole lihtne. Olen korduvalt olnud olukorras, mil pean samas ooperis mängima erinevaid osi. Kõige hullem on suured ansamblid muusikaliselt ümber õppida. Ikka on vahel tunne, et pean laulma hakkama, kuigi olen teises rollis.

Uue rolli loomine on põnev ja närvesööv protsess, sest mul on tunne, et terve minu keha, hing ja hääl läbivad tohutu protseduuri, enne kui roll valmis saab. Seda toredam on, kui ma ikka ellu jään ja tulemusega ka enam-vähem rahul olen.

Figarot hakkasin intensiivselt õppima pool aastat tagasi. Veetsin kogu suve maakodus ja õppisin, sest partii on tõeliselt pikk, tohutult retsitatiive ja palju itaalia keelt, väga palju laulda. Laval peab tulema kõik iseenesest mõistetavalt, muusika peab tulema automaatselt, et suudaksin rolli kehastada.

Figaro ja Almaviva on väga erinevad, Almavival on teine helikeel. Krahvi muusika meeldib mulle väga, aga rolli ja karakteri poolest on Figaro huvitavam. Krahv on üheplaaniline, tal on kirg intrigeerida, aga Figaro rollis on palju värve, selles on suur ja siiras armastus Susanna vastu, viha krahvi vastu. Figaro peab olema nupukas, kohati humoorikas.

Neljanda vaatuse lõpus on stseen, kus Figaro on hingepõhjani solvunud ja haavatud, sest ta usub, et Susannal on tõepoolest krahviga suhe. Mul on väga hea meel, et ka see värv on lavastusse toodud. Figaro karakter on väga tänapäevane, ta on päris inimene, mitte ajaloost tolmunud tegelane.

Kuidas üks roll selgeks saab?

Tavaliselt alustan teksti lugemisest. Mozarti puhul on see eriti oluline, sest tal on väga palju retsitatiive ja teksti üle tuleb olla peremees. Kui tekstitunnetus olemas, siis hakkab minu sees tiksuma ettekujutus rollist.

Et luua isiklik puhas ettekujutus, ei kuula ma alguses tihtilugu ühtegi ülesvõtet. Seejärel õpin meloodia ja hakkan töötama häälega, sest iga uus partii on vaja sisse laulda. See võtab aega, sest pean käima nii hääle kui ka keele coach’ide juures.

Ma olen laulja, kes proovides palju täie häälega laulab. Pean rolli täie energiaga proovima, et näha, mida on vaja veel muuta.

Teie repertuaaris on palju Mozarti loomingut.

Tänaseks olen laulnud vast enam-vähem kõiki baritonile mõeldud partiisid, välja arvatud Leporello. Olen laulnud palju «Võluflööti», «Cosi fan tuttet», «Don Giovannit», «Figaro pulma».

Minu häälele sobib Mozarti muusika. Mozart on ka häälele kasulik, sest seda muusikat peab väga distsiplineeritult laulma. Olen viimasel ajal laulnud palju ka Giacomo Puccinit ja kaks Richard Wagneri rolli, aga just Mozart sunnib tehniliselt väga täpselt mõtlema.

Milline on ooperilaulja argipäev?

Laulja ei ole elukutse, vaid elustiil. Ma ei saa ennast välja lülitada, sest kannan oma keha ja häält ju alati kaasas.

Hommikul, kui avan silmad, on esimene mõte – mis tunne täna kõris on. Kui on hea tunne, siis proovin, kas hääl funktsioneerib. Kui ei funktsioneeri ja õhtul on kontsert, siis on paanikaosakond. Laulja saab olla vaid tohutu suure kire ja armastusega.

Esietenduste eel on kuus–seitse nädalat pikad proovipäevad ja aega muuks ei jäägi. Ka tavalisel proovipäeval olen ma vähemalt tund varem majas, et häälestuda, hääl lahti laulda. Pärast hommikust proovi kindlasti puhkan kodus ja siis õhtuks teatrisse tagasi.

See on sarnane ükskõik kus linnas. Enne esietendust tean vaid teed korterist teatrisse. Muuks aega ei jää.

2014. aastal lummasite Eesti publikut Wagneri «Tannhäuseris» Wolframina. Millal on teid taas võimalik Eestis kuulda?

Tõenäoliselt olen Estonias taas Wolframiga 2017. aastal. Ideid ja plaane on õhus teisigi.

Tagasi üles