No kuidas sa seda arvustad!?

«Luikedeta järv ehk Piknik raudteejaamas». Foto: Kaader filmist

Valus on seda vaadata. Elusügis, see, kuidas jõud inimesest välja voolab, on nukker vaatepilt juba niigi, aga tõdemus, milleni siin tegelikult jõutakse, on veel nukram - see, et me kõik oleme ses ilmas ainult külalised.

Mõnel läheb paremini, mõnel kehvemini, aga keegi meist ei tea päris täpselt sedagi, kus ta oma elupäevad lõpetab, ka need mitte, kes on elus ennast paigale ankurdanud, kodu enesele leidnud – seda valusam on, kui sealt lõpuks lahkuda tuleb.

Manfred Vainokivi ise on nimetanud oma filmi justkui kodutu koduigatsuseks, mille olemasolu jõudnud talle lõplikult pärale siis, kui ta hooldekodus oma vanaemal habet ajas. See viimane on siin sees, ka maailma rongijaamade kodutud on. Otse ümberringi pulbitseva elu keskel, saabuvate ja väljuvate rongide sõlmpunktis, ometi ühelegi neist mahtumata.