Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/07/10/6880017t1haf64.jpg)
/nginx/o/2015/11/08/4676721t1h2137.jpg)
Kuidas interpreteerida «Figaro pulma», üht Wolfgang Amadeus Mozarti kuulsaimat ooperit, nii et tulemus oleks nüüdisaegne, ajaliselt nihestatud, uude konteksti asetatud situatsioonikoomikat tulvil, tegelasi ümber kujundav ja huumoririkas, kuid mitte kunstlik, igav ega piinlik veri-ninast-välja-ponnistus millegi uue nimel? Vastuse annab laupäeva õhtul braavohüüetega lõppenud «Figaro pulma» esietendus Berliinis, mille lavastus Jürgen Flimmilt on suursaavutus ja kus Figarona debüteerib üks eesti esibaritone Lauri Vasar.
«Figaro pulm»
Wolfgang Amadeus Mozart
«Le nozze di Figaro», Commedia per musica
Lorenzo Da Ponte libreto Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais’ komöödia «Pöörane päev ehk Figaro pulm» järgi
Esietendus 7. novembril 2015 Berliini Riigiooperis (Staatsoper) Schiller Theateris
Lavastaja Jürgen Flimm
Dirigent Gustavo Dudamel
Saksa ooperilavastajate paremikku kuuluv ja Berliini Riigiooperit juhtiv Flimm on ooperi tegevustiku viinud 18. sajandi lossist 1930. aastate väikese noobli kuurordi Cádizi avarasse, kuid kergelt laokil suvemaja (stsenograaf Magdalena Gut) art-déco’likku atmosfääri, asendades krahvi valduste talurahva mondäänse suurilmaseltskonnaga (kostüümikunstnik Ursula Kudrna) ning kallates lava üle sooja vahemereliku kollase valgusega.
Tegevus algab orkestri ette püstitatud ringlavale tuleva kohvreid tassiva suvitajate killavooriga, järgnevad stseenid kergelt boheemlikult segamini suvemajas. Neljandas vaatuses kerkib lavale künklik aed kuuvalguses, mis lõpuansamblis taas suvemaja pildiga sujuvalt asendub (valgusrežii Olaf Freese). Elegantsed 1930. aastad ja loid kuurordimiljöö sobivad suurepäraselt mänguliseks keskkonnaks «Figaro pulma» naudingu- ja intriigijanustele tegelastele, kelle omavahelise armu- ja võimusuhete võrgustikku analüüsib Flimm tempokalt algusest peale.
Dramaturgiliselt ühendab lavastaja väga nõtkelt realistliku ja tingliku mängulaadi, leides igale tegelasele stereotüübist erineva karakteri. Libertiinist krahv Almaviva (Ildebrando D’Arcangelo) on ise hädisevõitu, armukade ja koomilisevõitu majaperemees, krahvinna Almaviva (Dorothea Röschmann) pigem naljapärast kergemeelne flirtija kui tegelikult truudust murdev daam, Figaro mõrsja Susanna (Anna Prohaska) vajadusel kõiki mänge kaasa mängiv enesekindel tüüp, tuulepäine Cherubino (Marianne Crebassa) aga valmis iga seeliku järele jooksma.
Kuid nii intelligentset Figaro tegelaskuju kui Lauri Vasara kehastuses pole ma varem näinud. Samas on Figaro lahendatud ka hea koomilise karakterina, kes lavale tulekust alates haarab oma ilmete, žestide ja silmadega saali tähelepanu. Vasara tugev ja väljendusrikas, kauni kõla ja laitmatu tehnikaga hääl pani end pingutuseta maksma nii ansamblites kui ka aariates (unustamatu «Aprite un po’ quegli occhi»). Head maneerid, enesekontroll ja lavasarm käivad siin enesestmõistetavalt asja juurde.
Kogu solistide kvintett töötab nii vokaalselt kui ka mänguliselt otsekui õlitatult, hääletämbrid sobivad suurepäraselt kokku (seda ei juhtu sugugi alati, isegi kui solistid on ekstraklassist nagu praeguse «Figaro pulma» puhul), lavaline tegevus ansamblites ja kooriga on dünaamiline ja nõtke ning lavastus ei valgu kordagi laiali ega mõju võltsilt. Ka sädelevalt esitatud väikerollid lisavad lavastusse väärika panuse (Sónia Grané aednikutütar Barbarinana, Otto Katzameier Bartolona, Katharina Kammerloher Marcellinana).
Staardirigent Gustavo Dudameli muusikaline tõlgendus on detailideni viimistletud nii vokaal- kui ka orkestripartiis, väga hästi artikuleeritud ja paindlik. Mozarti muusika kõlab kergelt ja värskelt.
Last but not least: see erakordne lavastus meie ühe rahvusvaheliselt hinnatuima lauljaga peaosas peaks olema lausa kohustuslik vaatamine eesti ooperitegijatele!