Paul Kuimet: kunstiteosed on tarbeesemed

Paul Kuimeti «modern present now past» Foto: Erakogu

Kunstnik Paul Kuimet, lavastuse «Kaart ja territoorium» kaastöötaja, kõneleb Houellebecqist ja kaasaegsest kunstist.

Intervjuu ilmus Eesti Draamateatri lavastuse «Kaart ja territoorium» Facebooki leheküljel. Postimees avaldab selle teatri loal.

- Miks on Michel Houellebecq sinu jaoks nii oluline kirjanik, et oled mõelnud end panna isegi raamatukois mõnede tema vanemate raamatute ootejärjekorda?

Teatud raamatuid – ja neid tegelikult ei ole võib-olla isegi väga palju – on hea kodus riiulis käepärast hoida. Heade kirjanike või kunstnike puhul on mõnes mõttes hea, või mulle endale väga meeldib, kui kõik nende tööd rohkem või vähem järjest läbi lugeda – siis tekib kogu oeuvre'ist mingisugune pilt või selgineb looja mõttemaailm üldisemalt.

Sedasi on võimalik üksikute teoste juures süübida teatud detailidesse, teoseid omavahel võrrelda ja näha autori arengut ajas. Houellebecq näeb maailma teravapilguliselt ja paljude arvates küüniliselt, kuid minu jaoks kumab tema teostest läbi pigem brutaalne ausus ja kõhklus tema enda isiklike seisukohtade vastu. See on tänapäeval vist pigem haruldane?

- Kuivõrd tabavalt kirjeldab Michel Houellebecq sinu arvates kaasaegset kunstimaailma?

Seda on mul raske öelda, sest kui selline kunstimaailm kuskil eksisteerib, siis ma pole sellega kokku puutunud. "Kunstimaailmu" on mitmeid. Mida Houellebecq tabavalt kirjeldab, on pigem see, kuidas kunst ja kultuur on muutunud osaks turumajandusest, kuidas kunstiteosed on tarbeesemed ja ehk sama täiuslikult ja hingestatult valmistatud kui Audi Allroad A6 või seesamune Cameli jope. Turg on imbunud kõikjale.

Kontseptualistide algatatud demateriaaliseerimise ja kohaspetsiifilisuse kaudu turu lammutamine kukkus pigem kiiresti läbi ja meil jäid sellest põlvkonnast kätte hoopis muud olulised vahendid. Tino Seghali teoseid müüakse küll ilma lepingute ja paberiteta, kuid pärast raha ülekandumist ühelt kontolt teisele on tal siiski võimalik sularaha seinast välja võtta, mis iseenesest on ju hea.

(Tino Seghal, nüüdisaegne kunstnik, kelle teosteks on peamiselt sõnatud stseenid, mida etendatakse kahe või rohkema inimese poolt. Ta ei luba reeglina oma töid mingil moel pildistada ega filmida, et muutuks võimatuks nende fotode või videode müümine. Tema teoste müümine, nagu Paul kunagi proovis jutustas, on järgmine: notari juures kohtuvad Seghal ja muuseumi töötaja. Seghal räägib töötajale, millised reeglid peavad stseeni "etendamisel" olema täidetud. Märkmeid ei tohi teha. Seejärel minnakse laiali. - Toim.)

Millisena sa tõlgendad Jed Martini − kas säärane kunstnik on usutav, ja mis on sinu jaoks tema huvitavaim külg?

Kuna kirjaniku töö, ma kujutan ette, on suhteliselt üksildane töö, siis seda teatavat üksindust ja melanhooliat kirjeldab ta pigem usutavalt, öeldes muuhulgas, et "päriselt" tööd teha saabki ainult üksinda olles. Ja et oma teoseid näitusele tuues ei soovi kunstnik mitte tunnustust ja kiitust, vaid pigem tõestust, et ta üldse eksisteerib. Sentimentaalne kraam, mis siin salata, kuid ma kujutan ette, et inimesed, kes loomingulise tööga tegelevad, suudavad sellega ühel või teisel moel suhestuda.

- Kas Martini kunstiteosed on sinu jaoks huvitavad? Miks?

Jed Martini teosed on huvitavad selles mõttes, et me saame neid vaadata ainult selle romaani kontekstis. Teatud mõttes on Houellebecq (taas)loonud olukorra, kus me ei saa lahutada teoste autorit tema teostest. "Kaardis ja territooriumis" mõjuvad minu jaoks kõige huvitavamalt ja kontseptuaalsemalt tööd seeriast "300 fotot rauakaupadest". Teise maailmasõja järgses kontseptuaalsemas kunstis oli tõepoolest selline katalogiseerimise ja maanilise kogumise suund olemas. Teatavate süsteemide ja kartoteekide loomine oli oluline osa ka n-ö algupärasest kontseptualismist ning teatud moel kangastub Martini kõvakettas ja selle pildistamises ka modernistliku kunstiteose eneserefleksiivsus.

Mulle jäi mulje, et need teosed kirjeldasid ka tegelaskuju enda mingit sorti võimetust "tõelisi" inimsuhteid luua – kuigi episoodiliselt need tal siiski õnnestusid. Tema loomingu läbi näisid tema jaoks inimestevahelised suhted väljenduvat inimese poolt toodetud elututes objektides, kuna need suhted on vääramatult seotud tööga ja selle tööga kaasnevate sotsiaalsete positsioonidega.

Kui nüüd päris elust otsida mingit vastet Jed Martinile, siis näen siin isegi teatavaid seoseid Christopher Williamsiga, kes samuti pildistab tööstuslikult toodetud objekte (või õigemini laseb ta need pildistada selle jaoks mõeldud stuudiotes), kuid ta kasutab selgemalt oma töid institutsionaalsete, kultuuriliste ja majanduslike suhete välja valgustamiseks.

- Nüüdisaegses kunstikirjutuses ei ole enam ammu juttu vaid kunstiteostest, vaid kunstniku isikust, tema tüpaažist, enesemüütidest jne. tean, et sind − nagu paljusid teisi kontseptualiste − häirib see, milline kuvand on "kunstnikust" niinimetatud laiemates massides. Mis sind selles kuvandis enim häirib?

Ma ei ole küll paraku kontseptualist selle mõiste algupärases tähenduses – kontseptualistid töötasid peamiselt New Yorgis, peamiselt 60ndate teisel poolel, neil olid vahest prillid, kuid pigem alati habe, nad kandsid musta ja mõned neist kulutasid muuhulgas aega selle peale, et vaielda, kes esimesena mida tegi.

Mulle tundub, et müüdid ja tüpaažid luuakse ennekõike turu jaoks, sest geeniuse või erakordse inimese idee müüb. Loomulikult on maailmas olemas erakordseid inimesi ja ilmselt mõned ka kunstnike seas, kuid päris paljud kunstnikud, kellest ma lugu pean, ei mõju sellistena.

Kui ma nende intervjuusid loen või vaatan, siis nad ei tundu mulle erakordsete inimestena või "geeniustena", vaid mõtlemis- ja analüüsivõimeliste autoritena, kelle kunst on sellest hoolimata muuhulgas ka väga emotsionaalne. Minu jaoks on üks emotsionaalsemaid kunstnikke Felix Gonzalez-Torres, hoolimata sellest, et tema kunst on teostatud paljuski kontseptualistide ja minimalistide töövahenditega.

-Millest sinu uus näitus study for «modern present now past» on (näitus oli avatud Rundumi projektiruumis oktoobri lõpuni)?

Kui sa küsid, et millest näitus või teos «koosneb», siis need on Lootsi 15 asuv hoone, 3 mm pleksikaasidele prinditud fotod, kolme tooni spreivärvid, peegelduvad aknakileded Llumar R20 Window Film, kolmekümmend kaheksa Acuma luminofoorlampi ja taimer, mis neid reguleerib.

Samuti võiks öelda, et teose osaks on ümbritsev arhitektuur ja hooned, sadamapiirkond, mida mäletan 90ndate lõpust mitmest kohast värskelt renoveerituna, aga kohati stalkerliku tööstusmaastikuna, ning jah, eks ka teisel pool Admiraliteedi basseini toimuv avalike huvide eiramine kuulub teose juurde.

Nagu nimigi ütleb, on tegemist mingis mõttes visandiga – ma vist tahtsin ennekõike enda jaoks luua teost, mis algab küll fotodest (nagu minu loomingus enamasti juhtub), kuid mis eksisteerib siiski ainult koos selle hoonega, mis neid fotosid kannab ja koos teiste installatsiooni osadega, mida ei ole võimalik tervikust eraldada.

Juhan Ulfsaki lavastus «Kaart ja territoorium» esietendub Eesti Draamateatris 29. novembril.  Lavastus põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil ning lavastuse keskmes on Jed, kes teeb peadpööritavat karjääri kunstnikuna. Jedi ümber koonduvad inimesed, keda võiks nimetada osakeseks «kunstimaailmast». On galeristid ja kunstnikud, teiste seas ka kaunitar Olga. Koos räägitakse kunstist, ilust ning maailmast, ühiselt lähenetakse keskeale ja vanadusele. Seda rütmi katkestavad Jedi jaoks vaid ühiselt veedetud vaikuse ja nõutusega täidetud hetked pensionile läinud isaga. Kõik elavad rahulikku, kuid rõõmutut elu. Ja siis toimub mõrv.