Lonkav Dylan Moran Tallinnas: ma võiksin olla teie linnapea

Dylan Moran Tallinnas Foto: Meisi Volt

• Blacki asemel edukas tuurikoomik
• Savisaare jalg
• «Ei ole naljakas!»
• Lemmikoomade surnuaed

Iiri kultuskoomiku Dylan Morani etteaste Tallinnas tõi Nordea Kontserdimajja täissaali.

Iroonia, musta huumori, alkoholi liigtarbimise ja igal võimalikul moel üle piiri minevate naljade poolest tuntud iiri päritolu koomik oli seekordse kavaga «Off the Hook» kindlasti veel viimistletum ja professionaalsem kui üle kolme aasta tagasi kavaga «Yeah Yeah» Vene Kultuurikeskuses üles astudes.

See aga ei pruugi olla ilmtingimata positiivne, sest Morani võlu, mis talle situatsioonikomöödiaga «Raamatupood» (Black Books) 2000. aastate alguses kuulsust koguma hakkas, seisnebki äratuntavalt lõputus ebamugavustundes, äpardumises ja juhuslikkuses. Moran on naljakas, sest ta on sinust kobam, meeleheitlikum, koledam ja lootusetum, aga Tallinna kiirelt ja osavalt naerutanud meest ei saa mitte kuidagi eelnimetatud sõnadega kutsuda. Karakter Bernard Black, maailma kõige halvem raamatupoeomanik, keda saab muide jälle esmaspäeva õhtuti kanalilt ETV2 jälgida, on jäänud päris kaugele parimas vormis tuurikoomikust, kes eile ilma vähimagi vaevata oma naljad ette vuristas.

Publik oli loomulikult etteaste esimestest minutitest peale väga naerune ja toetav, sest eestlased Dylan Moranit armastavad. Eesti ja Inglise huumori kuivus ning iroonia on küllaltki sarnased ja sellest sai aru ka Moran ise, nentides kiitvalt publikule: «Te meenutate mulle minu perekonda.» Ja kuigi eestlastele loomuomane ei-saa-vedama suhtumine tundus olevat jäänud eile õhtul saali ukse taha, paistis ikkagi üpris selgelt välja, et Moran oli harjunud palju häälekamatele massidele esinemisega. «Ärge plaksutage, ma saan aru küll, et teile meeldib, sest te olete teist moodi vaiksed kui enne,» jõudis Moran mitmendat korda tagasi eestlaste endassesulgunud iseloomu juurde. Rahvas vastas tunnustava naeruga, sest ennast ära tundis vist tõesti igaüks.

Otse Tartu esinemiselt saabunud koomik oli ennast üldiselt Eesti uudistega kurssi viinud, sest tema naljade eest ei pääsenud ei Savisaare jalg ega Skype'i leiutamine. Samas olid ikkagi mitmed konkreetsed naljad universaalsed ja lihtsalt käesoleva tuuririigi järgi kohandatud. Näiteks lootusetut hüüet «teie nimed on nagu WiFi-koodid» oli ta rahvusvahelise kriitika kohaselt varemalt kasutanud poolakate kohta. Loomulikult ei saa oodata, et sellise mastaabiga esineja igal õhtul nullist improviseerima hakkaks, aga veidigi suurem juhuslikkus oleks Bernard Blacki austajaid rõõmustanud.

Küll aga ei saanud Moran kuidagi ette planeerida meest, kes talle kohe teise bloki alguses rõdu pealt kandilises inglise keeles karjus: «Ei ole naljakas». Seepärast järgneski komöödiaõhtu kõige naljakam osa, kui solvatud koomik sai naerust rõkkava saali toetusel pettunud külastaja kallal võtta.

«Off the Hook» on kava, mille peamiseks teemaks võib kindlasti nimetada vananemise. Nordea lavale astus tõepoolest vananev mees, keskikka jõudnud Moran nägi oma kortsunud üleni mustas kostüümis ja sinistes tossudes välja armetu ning ta ei hoidnud end tagasi iseenda armetuse teemadel nalja visates. Keskealine mees peab loobuma kõigest, mis talle meeldib, ja nii sai publik kuulda küllaltki palju Morani isikliku elu seikadest nagu suitsetamise maha jätmine, paksuks minemine ja täielikult naise tuhvli alla jõudmine.

«Minu naine tegeleb meie tuleviku, mineviku ja olevikuga. Minu töö on erinevate krõpsude maitsmine,» tunnistas oma perekonnadünaamikat ja rääkis sellest, kuidas kuidagi juhtus nii, et ta sai lapsed. Lastega tulid kaasa erinevad koduloomad, kes kõik leidsid oma lõpu tema tagaaias, millest on nüüd saanud massihaud hamstritele ja jänkudele. Koer veel elab ja «kakab igale poole». Ning tõepoolest, Moran ei suitsetanud enam laval ja Churchilli sigarina tema tunnusmärgiks saanud punase veini klaas oli pigem rekvisiidi rollis, sest alkohol selles eriti ei vähenenud.

Kolmas läbiv teema eestlaste ja Morani eraelu kõrval oli päevakaja. Moran jõudis läbi võtta paksud ameeriklased, imeliku keelega sakslased, Putini pärast halva reputatsiooni saanud venelased, Islandi väiksuse, Türgi moslemiusu ning «lõbusad maad» Lõuna-Euroopas, kus saab kanda vähem riideid ja alustada joomisega varem. Oma jao said ka eksistentsiaalne surmahirm, pagulased ja halvad telesaated, millest irooniline iirlane küllalt ei saa.

Kindlasti oli tegemist esmaklassilise püstijalakoomikaga, millest võib õppida nii mõnegi viisi elu absurdsuse hindamiseks. Lihtsalt veel naljakam oleks olnud see, kui Moran poleks laval longanud mitte tuurivigastuse, vaid mõne piinlikuma, hedonistlikuma ja Bernard Blackilikuma põhjuse pärast.