Teatrikriitik: «Sain lõuatäie naerda»

Francis Henshall (Andres Mähar) lavastuses «Üks mees, kaks bossi» hiirelõksult mõõtu võtmas.

FOTO: Tõnis Järs

Ühest küljest saaks ja võiks hiljuti Vanemuise suures majas esietendunud lavastuse «Üks mees, kaks bossi» kontekstis alustada pikemat teatriloolist sissevaadet farsi olemusse ja tekkimisse, mis viiks meid eelmise aastatuhande 12. sajandisse. Samuti lubaks see Andres Dinjaninovi lavastus mõlgutada komöödiakunsti ehk commedia dell’arte teemal – näiteks kas ja milliste pingutustega tunneme ära dell’arte’le iseloomulikud n-ö maskid (esialgu peamised ning seejärel nende arendused). 

Tellijale

Ning loomulikult ei saa me mööda vaadata Richard Beani näidendi ja alusteose – Carlo Goldoni «Kahe isanda teener» – kõrvutamisest, ühisosade leidmisest, stiilipuhtuse märkamisest jne. Ja paha ei teeks ka selle lavastusega seoses afišeeritud muusikastiili skiffle filosoofiasse kaevuda ning leida selles seosed farsi, isetegevuse ja teatriga laiemalt.

Siiski piirdun siin mitmel põhjusel vaid ühel, vaatajaid etenduse ajal kõige esmasel vastuvõtutasandil puudutaval küsimusel. Kas kõnealune farss – tegemist oli ju algselt vaimulike draamade lõõgastavate vahepaladega – oli lõõgastav, pakkus meelelahutust, aitas korrakski unustada päriselu rõhumise? Kas ja kui palju naerdi? Kui see oli meelelahutus, siis kui hästi see töötas?

Tagasi üles