P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Teatrikriitik: «Sain lõuatäie naerda»

Rait Avestik
, teatrikriitik
Teatrikriitik: «Sain lõuatäie naerda»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Francis Henshall (Andres Mähar) lavastuses «Üks mees, kaks bossi» hiirelõksult mõõtu võtmas.
Francis Henshall (Andres Mähar) lavastuses «Üks mees, kaks bossi» hiirelõksult mõõtu võtmas. Foto: Tõnis Järs

Ühest küljest saaks ja võiks hiljuti Vanemuise suures majas esietendunud lavastuse «Üks mees, kaks bossi» kontekstis alustada pikemat teatriloolist sissevaadet farsi olemusse ja tekkimisse, mis viiks meid eelmise aastatuhande 12. sajandisse. Samuti lubaks see Andres Dinjaninovi lavastus mõlgutada komöödiakunsti ehk commedia dell’arte teemal – näiteks kas ja milliste pingutustega tunneme ära dell’arte’le iseloomulikud n-ö maskid (esialgu peamised ning seejärel nende arendused). 

Ning loomulikult ei saa me mööda vaadata Richard Beani näidendi ja alusteose – Carlo Goldoni «Kahe isanda teener» – kõrvutamisest, ühisosade leidmisest, stiilipuhtuse märkamisest jne. Ja paha ei teeks ka selle lavastusega seoses afišeeritud muusikastiili skiffle filosoofiasse kaevuda ning leida selles seosed farsi, isetegevuse ja teatriga laiemalt.

Siiski piirdun siin mitmel põhjusel vaid ühel, vaatajaid etenduse ajal kõige esmasel vastuvõtutasandil puudutaval küsimusel. Kas kõnealune farss – tegemist oli ju algselt vaimulike draamade lõõgastavate vahepaladega – oli lõõgastav, pakkus meelelahutust, aitas korrakski unustada päriselu rõhumise? Kas ja kui palju naerdi? Kui see oli meelelahutus, siis kui hästi see töötas?

Märksõnad
Tagasi üles