Stelfoxi suhtumise oma töösse ja muusikatööstusesse paneb paika esimene stseen, milles kaamera libiseb üle ta üsna koledate, ent vist kallite kingade, mida saadab kaadritagune monoloog sellest, et kas selliseid kingi kandvat inimest huvitab, kuidas kõlab Velvet Underground. Muusikat ja bände ta vihkab, saame aru, aga elu tööstuses on ikkagi ligitõmbav. Samas, ühes hilisema stseenis ütleb ta läbi pingutuse, et tema esimene ostetud plaat oli New Orderi «Blue Monday» 12-tolline, mis justkui kasvatab credibility’t.
Kuna talendikütt talente leida ei suuda, siis hakkab ta tapma neid, kes seda teha suudavad, ehk oma töökaaslasi-konkurente. Tegevus toimub 1997. aasta Londonis, kui briti muusikas teevad suuri tegusid Oasis, Spice Girls jne. Selline oleks filmi sünopsis mõne sõnaga kokku võetult.