Orient Occident. Goncourti preemia 2015

Mathias Enard Foto: AFP/SCANPIX

1972. aastal Prantsusmaa väikelinnas Niortis sündinud arabist Mathias Enard on jõudnud elada mitmes paigas Lähis-idas ja Euroopas. Praegu on tema koduks Berliin. Erudiit ja tõlkija, räägib ta soravalt vähemalt hispaania, inglise, saksa, araabia ja pärsia keelt – kui mitte rohkem. Tema kuus romaani on pälvinud juba mitu tunnustust, tema teoseid on tõlgitud kahekümne kahesse keelde (ning peagi lisandub tänu kirjastusele Varrak nimekirja ka eesti keel). Ühena vähestest tänapäeva prantsuse kirjanikest on Enard saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks isegi Ameerikas.

Auhinnatud romaani «Boussole» raam on vormiliselt kõigest üks Viini musikoloogi Franz Ritteri unetu öö. Ent lähenevat surma aimava õpetlase oopiumisuitsuste mõtiskluste kaudu imbume me tasahilju lõputusse, oneirilisse võnkumisse ida ja lääne vahel. Koos meenutustega hetkedest, mil Ritter seitseteist aastat järjest on maailma eri paigus püüdnud tabada tabamatut ajaloolast Sarah’d, viiakse lugeja otsinguile ida ja lääne õnnetu armastusloo ajalukku. Meie ette ilmuvad Iraani visionäär, kes Teherani kunstimuuseumis peategelast kohates hüüatab «Heil Hitler!»; Süüria kõrilõikajad, kes räägivad Londoni inglise aktsendiga ja tapavad kööginoaga, kui igasugune islami traditsioon näeks ette saablit kuklal; Ottomani impeeriumi diplomaat Khalil-Bey, kelle tellimusel Gustave Courbet maalib oma maailmakuulsa «Maailma alguse»; esimene ülemailmne džihaad, mille algatasid iroonilisel kombel 1914. aastal sakslased; Teherani poeet Sadegh Hedayat, kes 1951. aastal Pariisi emigreerununa oma korteris gaasikraanid avab ning kelle teosed Andre Bréton veidi hiljem arvab sürrealismi klassikute hulka; Islamiriigi terroristid, kes hävitavad iidse Palmüüra varemeid, sest tajuvaid neid kui lääne omandit; Mozart ja Beethoven, kes võidu türgipäraseid kõlamaailmu loovad; Arvo Pärt ja tema «Orient Occident», mis kloostritäite kaupa habetunud munki magama uinutab; Viini linn kui idamaade värav. Kataloog on peadpööritav, imeline kui «Tuhat üks ööd». Kuid kus on ida, kus on lääs, seda kompass ei näita ega saagi näidata – Orient on Occident. Teine on meie sees.

Pea viiesajaleheküljeline raamat oma arabeskidena põimuvate pikkade lausetega on lugeja vastu nõudlik. Kuid samal ajal on Mathias Enardil eriline lugude jutustamise oskus, mida kriitikud on alati esile tõstnud. Enne kui lugeja arugi saab, tõmmatakse ta vastupandamatuks muutunud entsüklopeediliste faktide ja kultuurilis-ajalooliste seoste võrku. Võib-olla aitab sellele kaasa ka rõõm avastada midagi teistsugust kui lihtsustatud pilt Lähis-Idast, mida näitab meile meedia. Selle pildi juurest meid kahe maailma vahelistesse salakoridoridesse juhatada oli vähemalt Mathias Enardi enese sõnul tema eesmärk. Vägivald, mis kohutab lääneeurooplast ja paistab talle lootusetult «teine», paistab samamoodi kohutav ja arusaamatu keskmisele süürlasele, iraanlasele ja türklasele.