Mis sunnib kirjutama?
Intervjuu eesti parima kirjaniku Andrei Ivanoviga

Andrei Ivanov

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti parim kirjanik Andrei Ivanov räägib loomisest ja tunnistab, et plaanib kandideerida kirjanikupalgale, sest tahab kirjutada juba kaks aastat temas elanud romaani.

«Mul on selline tunne, nagu ma oleksin lennukis, mille terroristid on kaaperdanud, ja ma tean, mis meid ees ootab, aga ma ei taha, ei taha seda kõike – sest mul on süles meie  Põnn. Mida nad ometi teevad?»  Nii kirjutab Andrei Ivanovi raamatu «Rasmus Hanseni kirjutuskera» peategelase, Eestis elava vene rahvusest kirjaniku Romani naine kodust eemal viibivale mehele.

FOTO: Raamat

Äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud jutustuses «Rasmus Hanseni kirjutuskera» on Andrei Ivanovi kommentaar viimaste aastate sündmustele – sõjale Krimmis, Eestis elavate venelaste mõttemaailma muutumisele, lõhestumisele, kirjaniku rollile ühiskonnas, isaks olemisele, vastutusele, põgenemisele, oma koha otsimisele. Ehk suurele segadusele, kus kõik püüavad millestki midagi aru saada, kuid tegelikult on suure pildi hoomamine võimatu.

Ivanov eelistab rääkimisele kirjutada. «Sest ilukirjanduse maailm annab sõnadele – aga meil on sõltumata keelest ikka üks ja ainuke sõnaraamat – erilise värvingu, erilise kõla, neist kumab teise, ainulaadse, kordumatu ja nii erakordse elu hõngu, et viimaks saavad sõnad minu romaanis minu enda omaks,» tunnistab Ivanov. 

Minu silmis on kujundliku keelega Andrei Ivanov Eesti parim kirjanik. Vaatamata sellele, et Andrei Ivanov kirjutab vene keeles, pean teda eesti kirjanikuks, ainsaks, kes võiks Eestile tuua Nobeli medali.

Ivanovi raamatud – «Hanumani teekond Lollandile», «Bizarre», «Kuutõbise pihtimus», «Harbini ööliblikad», «Minu Taani onuke. Tuhk», «Peotäis põrmu» ja «Rasmus Hanseni kirjutuskera» – kõnelevad inimeseks olemise võimalikkusest, püüust kohaneda ja samal ajal põgeneda. Need raamatud on raskepärased, peaaegu lootusetud, kuid mitte rusuvad.

Olete öelnud, et teie Hanumani-seeria esimese raamatu «Hanumani teekond Lollandile» lugemise järel jäävad paljud füüsiliselt haigeks ja see on kõige loomulikum reaktsioon teie raamatule: keha jääb sellest haigeks, mille vaim vastu võttis. Miks te sellist reaktsiooni soovite?

Ma ei ütleks, et ma sellist reaktsiooni soovisin. Nii juhtus. Ma hakkasin seda kirjutama ränga pohmelliga. Kirjutasin eri kohtades… Väga sageli haiguse ajal, sest kui töötad, siis pole palju vaba aega; jääd haigeks, kirjutad kiirustamata. Ma töötasin telefonikeskustes – töönädala jooksul ei jagunud jõudu, et kirjutada nii rasket kirjandust, mis nõuab emotsionaalset erksust. Teataval moel aitab haigus kirjutada, aitab isoleeruda, minna endasse, tuletab meelde keha kaduvust.

«Kirjutasin eri kohtades… Väga sageli haiguse ajal, sest kui töötad, siis pole palju vaba aega; jääd haigeks, kirjutad kiirustamata.»

Mäletan, kuidas tegin 2009. aasta sügisel jubeda närvipalavikuga viimaseid parandusi, olin raskelt haige ega imestanud üldse, kui inimesed hakkasid rääkima, et jäävad romaani lugedes haigeks. Selles ei ole midagi halba. Mulle tundub see täiesti normaalne reaktsioon, aga sugugi mitte ainuvõimalik. Olen kindel, et saab ka ilma selleta. Inimesed on erinevad. Paljudele ei meelde üldse see, mida ma kirjutan, ja ka see on normaalne.  

Ilona Martson vestlemas Andrei Ivanoviga. Foto Peerer Langovist

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Olete öelnud ka seda, et raamat peab olema paks, sest õhukene jutustus ei ole piisavalt mõjuv.

Ei, hea romaan ei pea kindlasti olema paks. Kas tõesti olen kunagi midagi sellist öelnud? Ei usu. Kaldun üldse arvama, et ennustada, milline romaan tuleb, kas pikk või lühike, on väga raske, võib-olla isegi võimatu. Mäletan, kuidas kirjutasin jutustust «Kriis» (see kuulub triptühhonisse «Öö Saint-Cloud’s»). Ma ei saanud pikka aega aru, mis toimub. Mõtlesin, et kirjutan romaani, aga midagi ei tulnud välja, kuni taipasin, et see ei ole romaan, vaid jutustus, ja niipea, kui olin ära tundnud mõõdu või, ütleme, peatükkide hinguse pikkuse, sisemise õhustiku sõreduse-pingsuse, nii läks kõik paika.

Sama oli «Kirjutuskeraga». Ma ei saanud kaua aru, milline see tuleb. Veel enam, ma hakkasin seda kirjutama koos Dmitri Bavilskiga, aga meil ei tulnud midagi välja. Ma kirjutasin romaani kondikava, talle meeldis ja ta lõi kaasa, me vahetasime palju mõtteid, pidasime aru, saatsin talle küsimusi kaheksakümnendate Moskva, Uurali kandi kolkaelu, kummituslinnade kohta. Ta vastas üsna uduselt, ei saanud aru, milleks mulle see, saatis viiteid oma artiklitele ja saitidele, kus oli õõvastavaid pilte mahajäetud linnadest (otsekui Marsil!).

Mina kirjutasin oma «Eesti» peatükid, tema tahtis kirjutada Sannikovist. Saatsin talle enda loodud Sannikovi lühieluloo ja tema teoste nimekirja, sealhulgas romaani «Surnud linna elanik» kokkuvõtte. Vastuseks saatis ta mulle loo, kuidas Sannikov töötas teatris, kus üks dramaturg kallutas ta mehi armastama, pärast aga ilmus KGB agent, kes hakkas ähvardama pederastia pärast ja sel moel teda värbama. See mulle ei meeldinud.

«Minu jaoks on kirjutamine avantüür. Mõnikord on see nagu tsirkuses tiigriga. Mõnikord on see labürint, milles varitseb salakaval muumia. Mõnikord on romaan nägemus või tulnukas.» 

Tema aga palus tungivalt, et looksin Wikipedias Sannikovi fiktiivse lehekülje. Põiklesin, siis aga pärisin: «Miks?» Tema vastu: «Puhtalt usutavuse pärast! Teeme tõelise müstifikatsiooni!» Keeldusin. Ta nõudis: «Anna mulle ülesanne!», justkui ei saaks ilma tagant sundimata, ilma laksuta kirjutada. See, mida ta mulle saatis, ei sobinud stilistiliselt minu arusaamaga, ja viimaks tuli mul lihtsalt kasutada mõningaid tema kirju ja märkmeid blogis, mis minu meelest olid sobivad, aga ka neid tuli hoolikalt ümber töötada. See oli pikk ja tüütu töö. Rohkem ma enam kellegagi koos ei kirjuta. (No võib-olla mõne Nobeli laureaadiga, kui selline peaks leiduma.)

Lõpuks loobus Bavilski kaasautorlusest ja ütles, et tema ei leia romaanis midagi, mis oleks tema oma, ja see ei vasta algsele mõttele, milles ta tahtis kaasa lüüa (suisa keeldub seda nimetamast «Rasmus Hanseni kirjutuskeraks» ja räägib «Südametunnistusest», nagu oli pealkiri algselt kavas). Ta arvas, et sellest tuleb üks lahe jämm: tema kirjutab midagi, mina kirjutan midagi, ja siis paneme kõik selle kokku ja ongi romaan valmis. Mina nii ei kirjuta.

Minu jaoks on kirjutamine avantüür. Mõnikord on see nagu tsirkuses tiigriga. Mõnikord on see labürint, milles varitseb salakaval muumia. Mõnikord on romaan nägemus või tulnukas. Üldiselt, sa ei tea kunagi, millega on tegu. Sellest kirjutas juba Dostojevski oma kirjades ajal, mil tal oli käsil «Kurjad vaimus»: tõsiste asjade asemel käib mingi komöödia, kurtis ta. Mina ei tea viimse hetkeni, kas tuleb romaan või mitte, kas ma loobun sellest või mitte.

Mul on palju mõtteid, mis on jäänud lebama kui kompostihunnik, kust ehk kunagi materjali ammutada. «Kirjutuskera» hämmastas mind oma dünaamikaga. See tuli otse ajast, mida me sisse hingame. Fragmentaarsus, mis on sisse ehitatud meie elu pikka meetrumisse.

«Arvan, et vara on veel nõukakirjandust matta, see on täies elujõus ja saab preemiaidki, sünnitab aina uusi romaane, mis võivad kergesti saada stalinismi õigustava ideoloogia aluseks.» 

Muide, ka igal linnal on oma hingamine, oma muusika. Minul on seal aga Peterburi, Tallinn, Moskva, Ventspils. Ühetooniliselt kirjutada ei oleks olnud lihtsalt võimalik. Nii juhtuski, et Piiter (sellised olid minu muljed) on pungil täis Marienhofi romaani «Küünikud» hõngu, mis on ka lühike ja mahukatest fragmentidest kokku monteeritud romaan. Üldse tekitas 2014. aasta Venemaa mul seoseid möödunud sajandi kahekümnendate aastatega. Tekkis selline imelik tunne: jäälaam on liikuma hakanud, NEP saab kohe-kohe otsa ja algavad verised kolmekümnendad. Seepärast mõjutas ka kahekümnendate kirjandus – Marienhof, Vaginov, Oleša – tugevasti selle lühiromaani stiili ja struktuuri.

Pole ime, et Bavilskit see sugugi ei rahuldanud. Tema ju unistas, et «matab maha nõukakirjanduse», aga mina arvan, et vara on veel nõukakirjandust matta, see on täies elujõus ja saab preemiaidki, sünnitab aina uusi romaane, mis võivad kergesti saada stalinismi õigustava ideoloogia aluseks.

Kas «Kirjutuskera» on ka eelmäng mõnele suuremale romaaniseeriale?

«Kirjutuskera» on juba osa loodud süsteemist: «Öö Saint-Cloud’s» ja «Argonaut». «Argonaudi» ma lõpetasin alles äsja, aga kuna ma olen seda juba ammu kirjutanud, siis on ta mu teadvuses olemas ja seepärast ei olnud «Kirjutuskera» raske süsteemi sisse kirjutada. Pealegi kirjutasin ma selle sõna otseses mõttes loodud suure pildi sisse, ainult et teie veel seda ei tea: «Öö Saint-Cloud’s» on tõlkimata, «Argonaut» isegi avaldamata.

Mind see muidugi ei puuduta, mina mõtlen ju seda, mida ma olen välja mõelnud. Muide, «Argonaudi» oleksin võinud ammugi lõpetada, aga teised asjad võtsid aja ära. Näiteks «Argonaudi» teine peatükk on kirjutatud veel enne «Harbiini ööliblikaid». Üht-teist kirjutasin «Saint-Cloud’s» kirjutamise kõrvalt. Ent kirjutada triloogiat ja «Harbiini ööliblikaid» oli tähtsam ja läks kuidagi kergemini, mistõttu ma muudkui lükkasin «Argonauti» edasi, isegi «Kirjutuskera» sain varem valmis!

Kuid see süsteem ei sarnane triloogiaga. Lihtsalt «Kirjutuskera» peategelane Roman elab samas maailmas, kus «Argonaudi» ja «Öö Saint-Cloud’s» tegelased, on ülekanduvaid tegelasi, ühiseid teemasid, tunnetuse põhimotiiv…

Andrei Ivanov ütleb, et tema ja lugeja ei saa nagunii kunagi kokku. «Ma pean silmas seda, et mida ma ka ei kirjutaks, võtab lugeja seda vastu ikka omamoodi, teistmoodi.»  Foto

FOTO: Mihkel Maripuu

«Kirjutuskera» teemaks on võõrandumine, pidetus. Tarmo Jüristo on teie raamatuid analüüsides leidnud, et võõrandumise kõrval on teile oluline ka kannatuse motiiv. Ühiskonnas toimuva valulikku üleelamist on ka teie viimases raamatus. Jüristo nägi «Hanumani» kangelases Euges dostojevskilikku mõõdet, mis polevat pelgalt sümptom või reaktsioon väliskeskkonnale, vaid olemuslik ebakõla ja võõrandumine, mida ei saa ravida või leevendada, mille eest ei saa põgeneda ja millele ei saa isegi vastu hakata. Jüristo nentis, et see on miski, mis on Ivanovi maailma sisse kootud ja mis moodustab ta tekstide kontseptuaalse lähtekoha. Kuidas te kommenteerite Jüristo arvamust?

Ma ei hakka mingil juhul Tarmoga vaidlema, ma olen talle tänulik, nagu ka kõigile, kes on võtnud minu teoseid analüüsida, on neis midagi enda jaoks leidnud… Just, võib-olla on tal minu raamatuid hõlpsam lugeda motiivi abil, mis on ehk talle endale tuttav, lähedane, kas pole?

Igatahes selleks, et kirjutada, on vaja üksindust, eemaldumist, tuleb endasse süüvida, kõrvad maailma ees sulgeda, sülitada kõigile probleemidele, muutuda võõraks isegi lähedastele … ja nii edasi, siin on palju punkte, mis kõik on kas loomingulise otsingu seisundi kõrvalmõjud või siis hädavajalikud tingimused keskendumiseks. Ma ei mõtle teemale, ma kirjutan seesmiselt, sellest, mis mind erutab, kihutan end tagant, pärast aga muutub kirjutatu mäslevaks vooks, mis toob kaasa palju uut ja ootamatut, justkui pärast veeuputust: kapp, televiisor, koer, tükike korterist jne.

Peaasi on üles leida ja tagant kihutada mõttevoogu, ületada inerts, muutuda teiseks, inimrühmaks, panna mängima sisemine teater, aga olla selles teatris mitte lavastaja, vaid vaataja, kes jälgib enese sees toimuvat, justkui unenäos. Küllaga on kirjanikke, kellele tegelaskujud alluvad nagu marionetid, näiteks Nabokov.

Kahtlustan, et mõned lihtsalt ei viitsi end tagant kihutada. Ma ei räägigi sellest, et ei viitsita toimetada. Suurt fragmenti on füüsiliselt raske kirjutada. Mõnikord on käsil suur tükk, muudkui kirjutad, sõna tuleb aga sõna järel, kui ainult jõuaks, jõudu ei jätku, tuled tagasi järgmisel päeval, kirjutad ümber, vaatad stseenid üle, aga oled juba kurnatud nagu eile, nagu poleks ööd vahele jäänudki. Energiat ei jagu. Suured tükid tõmbavad tühjaks.

«Romaan võib sinust tugevamaks osutuda. Ma põletasin ära selle, mis oli «Argonaut» üheksakümne viiendal aastal. Ma ei tulnud toime, ja kakskümmend aastat hiljem naasin, sest see oli minu sees.»

Seepärast lükkan ma sageli romaani või jutustuse edasi, et jõudu koguda. Romaan võib sinust tugevamaks osutuda. Ma põletasin ära selle, mis oli «Argonaut» üheksakümne viiendal aastal. Ma ei tulnud toime, ja kakskümmend aastat hiljem naasin, sest see oli minu sees. Loomulikult tekkis uus «Argonaut», täiuslikum kui eelmine.

Tähtis ei ole mitte ainult kirjutada, vaid ka elada selles, mida näed, aga juhtub ka nii, et tuleb midagi sellist, mida eales poleks näinud. Mulle on esmane nägemine, millesse ma mattun, elan koos tegelaskujudega. Teema ja palju muud selgitavad hiljem välja juba teised. Mulle räägitakse, et minu raamatus pandi tähele seda ja teist – ja mina imestan: ah, kas tõesti, voh, täpselt nii see ongi!

Andrei Ivanov tunnistab, et tema teeb plaanib kandideerida kirjanikupalgale, sest soovib kirjtuada romaani. «Olen sellest juba kaks aastat mõelnud, tasakesi hakkab juba vaevama,» ütleb Ivanov.  Foto Toomas Tatar

FOTO: Toomas Tatar / Postimees

«Kirjutuskera» peategelane Roman sõidab kahel korral Venemaale – «riiki, mis oli omad väed Krimmi viinud». Esimene kord seepärast, et talle pakutakse esinemise eest honorari, mis peaks leevendama tema rahalist olukorda. Teisel korral sõbra Sannikovi matustele. Mida teie arvate kirjanikupalgast?

Kuulsin, et Karl Martin Sinijärv nägi selle idee kallal vaeva kaheksa aastat. See sisendab lugupidamist. Müts maha tema ees!

Miskipärast tuli meelde, et Lukašenka tegi Aleksijevitšile ettepaneku jagada osa Nobeli preemiarahast mingite Valgevene heategevusorganisatsioonide või -fondidega, tema aga vastas, et talle on tööks raha vaja. Ma olen seda alati teadnud, juba kaugelt otsekui ära tundnud tema tegevuse loomuse. Loomulikult, et ringi sõita, kohtuda inimestega, teha intervjuusid, elada pikalt eri maades, maha kirjutada lõputud vestlused – ei hakka ju kõike ise diktofonist paberile panema –, selleks tuleb maksta, selleks on vaja raha.

Kultuurkapitalil on mitmesuguseid stipendiume ja minu meelest on kirjanikupalk midagi üsna sarnast. Kui on vaja sõita teise riiki, otsida midagi arhiivides, siis võid taotleda, et kultuurkapital kulud tasuks, aga see võtab aega ja kammitseb. Näiteks Patrick Modiano romaanis «Dora Bruder» otsib peategelane mööda Pariisi taga aastate eest kaduma läinud tütarlast. Ja ehkki ta on ise pariislane, on see väga raske: veerand sajandiga on Pariis nii tugevasti muutunud! Ta otsib restorani, aga leiab võõrastemaja, kõik on segi, paljud hooned on lihtsalt kadunud, ta peab lakkamatult tuhnima arhiivis, pöörduma abipalvetega spetsialistide poole, tunneb end kodulinnas eksinuna, sest talle ei ole vaja mitte tänast Pariisi, vaid seda kummituslinna, milles elasid Dora Bruder ja tema vanemad, selle kummituse otsimise peale kulub aga palju jõudu ja aega, sest palju arhiivimaterjali on kaduma läinud okupatsiooni tõttu, osa on ka niisama kadunud. Peategelasel tekib mulje, nagu tahaks Pariis tema eest enda minevikku peita, varjata endas kaduma läinud tütarlast. Raske on isegi ette kujutada, kui raske see võib olla pariislasele, ja ta kirjeldab seda ülevoolavalt, muutes oma eksirännakud viirastuslikus Pariisis tõeliseks odüsseiaks.

«Harbiini ööliblikad» Foto Peeter Langovits

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

«Harbiini ööliblikates» sõidab üks minu tegelasi (Aleksei Kablukov) Saksamaale, elab seal, siis sõidab Pariisi, elab sealgi mõne aja, seejärel sõidab Inglismaale… Ma ei suutnud üksikasjalikult neid kolimisi kirjeldada, sest ei ole ise viibinud kunagi ei Berliinis, Pariisis ega Oxfordis. Tuli kuidagi üle nurkade libiseda, millest, ma usun, raamat kaotas tublisti värvi.

Aga oleks raha olnud, oleksin kohale sõitnud. Mul on kavas kirjutada romaan vene tagasitulnutest, kes sõitsid 1946. aastal Prantsusmaalt NSV Liitu, aga mu vahendid on piiratud, püsitöökohta ei ole, preemiatest ja honoraridest ära ei ela, nii et ma ei saa seda kirjutada. Selline idee tähendab tööd arhiivides, mis tähendab, et on vaja sõita Prantsusmaale … elada seal… Seepärast ma kindlasti teen avalduse, kohe kindlasti, sest tahan seda romaani kirjutada, olen sellest juba kaks aastat mõelnud, tasakesi hakkab juba vaevama.

Ma ei hammustanud «Kirjutuskeras» läbi kirjanik Sannikovi tegelast. Kes ta on ja miks ta pidi surema?

Ma ei tahaks sellest väga palju rääkida, Sannikovil on loomulikult prototüübid, ma mahutasin temasse mitme vene autori ja kunstniku (ja lihtsalt tuttava) seisundid, meeleolud, mõtted, kellest ma intervjuus ei taha rääkida. Ma nägin neis inimestes meeleheidet. Teate, nad ei suutnud seda varjata ja lausa demonstreerisid seda.

On üks kirjanik, mitte kõige meeldivam, kes mitu korda bravuurselt ütles: aga võib-olla lõplikult suikuda? võib-olla võtta kätte ja teha endale lõpp? Praegu kogub ta tasakesi tuntust, seepärast poleks hea teda nimetada. Põhjusi, mis teda tõukasid kummalistele tegudele, katsetele endale lõpp peale teha või kaklust algatada, ei teadnud keegi. Selliseid on alati olnud. Paljude emigrantide mälestuste põhjal oli niisugune inimene Boriss Poplavski.

Reeglina ei ole sellised inimesed millegagi rahul. Nad ei leia endale kohta, ei Venemaal, ei Pariisis. Miski sööb neid seestpoolt. Ma koondasin Sannikovi niisuguste inimtüüpide kalduvused ja mõttelaadid. Tema saatuses on tükikesi teiste kirjanike saatusest. Lühidalt, see on mosaiik, omamoodi koondkuju. Üks paljudest vana maailma kildudest. Just seepärast ei tahtnud ma teda kujutada nii inimlikult nagu Romani, et kohe oleks selge: Sannikov on müüt.

«Tean isiklikult mõnda venelast, kes elab Eestis, sõidab kodumaale, lähedaste juurde, viib kinke – ja teda vaevab tohutu süütunne selle eest, et tema elab Eestis, nemad aga Venemaal.»

Loomulikult Roman tunneb, et võinuks saada samasuguseks Sannikoviks, kui ei oleks ära sõitnud. Teda vaevab süütunne … ja see ei ole väljamõeldud tunne: ma tean isiklikult mõnda venelast, kes elab Eestis, sõidab kodumaale, lähedaste juurde, viib kinke – ja teda vaevab tohutu süütunne selle eest, et tema elab Eestis, nemad aga Venemaal.

Lisaks avastab Roman, et tal oli Sannikovist hoopis teistsugune arusaam, et tema arvas, et põeb vähki, aga selgub, et Sannikov mõtles endale ise vähi välja. Sannikov oli teistsugune inimene. Eemalt tunduvad inimesed teistsugused. Seda teades loovad mõned endale moonutatud ettekujutused, hiljem aga etendavad draamat, mis muutub tragöödiaks. Üldiselt sai Roman rängalt petta, aga ainult sellepärast, et tahtis end petta lasta. Seepärast ta jooksebki romaani lõpus tulukeste järele: tahab veel korra petta saada.

Andrei Ivanov raamatu «Kuutõbise pihtimus» esitlus, esiplaanil jäädvustab sündmust luuletaja Igor Kotjuh. Foto Sander Ilvest

FOTO: SANDER ILVEST/

Uude raamatusse olete sisse kirjutanud reaalsed inimesed, mainite Andrus Kivirähki, Marusja Klimovat, Chunginit, kirjutate põgenemisest presidendi vastuvõtult (Alja sõnad Romanile: «Lõid araks! Ei julgenud Ilvesele kätt anda!»).  Mil määral ja mis osas on «Kirjutuskera» autobiograafiline?

Ma ei saa sellele küsimusele ealeski vastata, sest pole teada, millega autobiograafilisust mõõta. Autograafides ehk. Mõistagi kasutasin isiklikku kogemust. Aga ainult selleks, et väljamõeldu ei oleks nii ilmne. Samal põhjusel kasutasin Bavilski blogi sissekandeid (tema loal, mille eest olen tänulik), et tekitada lugejas usaldusväärsuse tunnet, et ta usuks kas või õige pisut, et jah, oli ikkagi olemas see Sannikov. Sellepärast kasutasin ka perenime, mis tuletab kohe meelde kuulsat nõukogude ulmeromaani. Ainult ei minu puhul on see «Sannikovi maa» tühermaa, laastatud tööstussaaste ja metallide kaevandamisega. Siin on mõistukõnet, allusioone.

Andrei Ivanov kirjutab näitleja Rasmus Kaljujärvele autogrmmi. Foto: Toomas Huik

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Kui oluline on teile, et lugeja oleks raamatut kätte võttes puhas leht? 

Ma ei ole selle peale üldse mõelnud. Lugeja võib teha, mida tahab. Võib näha minu raamatus seda, mida soovib. Lõpuks nii nagunii juhtubki. Minul pole sellega pistmist. Mina kirjutan seda, mida ma kirjutan. Mina ja lugeja ei saa nagunii kunagi kokku. Ma pean silmas seda, et mida ma ka ei kirjutaks, võtab lugeja seda vastu ikka omamoodi, teistmoodi. Ta ei kujuta endale ette seda korterit, kus elas Sannikov. Milleks seda siis üldse kirjeldada? Sest ma kirjeldasin üksikasjalikult selles romaanis mõttetu tegelase, režissöör Sedõhhi korterit. Esmapilgul pole teda üldse vaja. Aga ta loob õhustiku. Ta viib meid lähemale «Sannikovi maale». Pealegi Sedõhh teab, et Sannikov on surnud, ja arvab, et seda teab ka Roman.

Aga Roman ei tea, kuigi kuulis veidi enne seda, et tudengid rääkisid Sannikovi surmast. Ta teab, et Sannikov on surnud, ja ei tea ka – korraga, ühel ajal. Kas lugeja seda näeb või mitte, ei ole põhimõtteliselt tähtis.

Romani sõber Kolja tunnistab, et käib meediasaitidel vaid seepärast, et loodab lugeda, et õudus saab varsti läbi, aga iga kord veendub, et see lõõmab üha ägedamini. Küsin Kolja sõnadega: kuidas päästa, kui peaaegu mitte keegi ei taha saada päästetud?

Te küsite seda minu käest? Mina ju selle küsimuse esimesena esitasingi. Kust peaksin mina vastust teadma? Oma raamatus ma ju selle just esitangi. Sellepärast küsingi. Ise ei tea. Selles küsimuses peitub seesama Sannikovi meeleheide. Lihtsam on mitte midagi märgata, ujuda vooluga kaasa, sest kui hakkad iseendasse ja inimestesse vaatama, siis näed seda meeleheidet, nagu Sannikov nägi Hanseni kirjutuskera.

Kui palju teie ise meediat jälgite? 

Sellepärast ma kirjutasingi «Harbiini ööliblikad», et eemale minna, kõigest sellest lahti rebida. Nüüd, mil olen lõpetanud «Argonaudi», milles ma puudutan seda teemat, valulist kaasahaaratust seismilisest massiteabeburleskist, nüüd tahan otse, pea ees, nagu jaanalind liiva alla, sukelduda ajalukku, minevikku, isegi kui mitte kaugesse, siis ikkagi piisavalt eemale tänasest meeletusest.

Hanumani-romaanide triloogiasse kuuluvad  «Hanumani teekond Lollandile», «Bizarre» ja  «Kuutõbise pihtimus».  Foto Toomas Huik

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Kui Hanumani-romaanide tegelased olid kõik antikangelased, siis «Kirjutuskera» petategelasse on lugejal võimatu suhtuda negatiivselt ja ka positiivselt – ta on selleks liiga tavaline, normaalne. Romani käitumisest-otsustest ei muutu maailmas mitte miski, tal puudub võim isegi oma elu üle. Miks sel korral selline valik?

Esiteks ma ei arva, et elus oleksid positiivsed ja negatiivsed kangelased. Inimesed on keerulisemad kui muinasjututegelased. Teiseks on mind alati hämmastanud, millise kergusega lugejad ja kriitikud tormavad minu tegelaste üle kohut mõistma. Tahaks kohe neilt lausa küsida: kas tõesti peate ennast positiivseteks tegelasteks? Või ingliteks, kes niisama kergelt saadavadki näiteks Potapovi piinapingile? Enestes olete ikka täielikult selgusele jõudnud? Ja maailm ja inimesed on läbipaistvad nagu kristallpokaalid?

Sain arvamusele, et Hanumani-sarja raamatute peategelane Euge ja tema kaaslane Hanuman kohtuvad kolme romaani vältel Dante «Põrgu» kangelastega, kinnitust teie ühest intervjuust, kus te seda seost ei eitanud. Miks teid inspireeris Dante «Põrgu»?

Minu tegelaste rännakud sobitusid hõlpsasti «Jumaliku komöödia» laitmatusse struktuuri. Otsustage ise: põgenikelaager on vaieldamatult põrgu, puhastustule eest käib mul iirlase maja saarel, kuhu tegelased satuvad, kui eksivad varastatud paadil udus ära, iirlase majas nad lakkamata joovad ja tõmbavad rohtu (suitsetamisstreik on põhiteema: ei mingit televiisorit, ajalehti, uudiseid, põhideviis on «Välismaailma ei ole olemas!»), pärast mida, saades tasu innuka kimumise eest, satuvad nad Huskegaardi hipikommuuni, mis on vaieldamatult igas mõttes paradiis ja nad on selle igati ära teeninud.

Mis tundega te vaatate-loete uudiseid põgenikekriisist?

Mõne aja eest kirjutasin sellest loo ajakirjale PLUG (venekeelne artikkel on leitav siit). Ma loen palju Skandinaavia ajakirjandust. Olen väsinud sellele mõtlemast.

Andrei Ivanovi romaani «Hanumani teekond Lollandile» lavastasid Thalia teatris Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, fotol loo peategelased Sid (Rafael Satacho­wlak) ja Hanuman (Sebastian Rudolph) vedamas vanameest, kelle raha eest mehed tükimat aega lustisid.  Foto

FOTO: Ene-Liis Semper

Hanumani lugude peategelane Euge kohtub Taanis asuvas põgenikelaagris pisut hullumeelse hinduga, kes nimetab end Hanumaniks. Hindu unistuseks on pääseda Taani Ibizale ehk Lollandi saarele, paradiisi, kus kõik mured kaovad. Kui näete uudistes pilti sellest, kuidas põgenikud püüavad hüpata sõitvatele autodele, et jõuda Prantsusmaalt Inglismaale, siis kas see on Lollandi püüdmine?

Teeb nalja, et sel aastal avati seoses Süüria põgenike vooluga Lollandi saarel, sellel päris Lollandi saarel, varjupaika otsivate inimeste keskus, umbes nagu meie Vao, ja süürlased ei taha seal, Lollandil, elada, põgenevad ummisjalu. Minu meelest on see äärmiselt naljakas.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid 2009. aasta loomingu eest. Venekeelse autori kirjandusauhinna sai Andrei Ivanov raamatu “«Puteshestvie Hanumana na Lolland”» eest. Foto Mihkel Maripuu

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Olete Hanumani-sarja raamatutes väga ilmekalt kirjeldanud elu põgenikelaagris – lootusetus, omakasu tagaajamine, süsteemi petmine, joomine, varastamine, haigused, mustus, narkootikumid jne. Kas põgenikelaager muudab inimesed selliseks või siis jõuavad laagritesse sellised «ellujääjad»?

Loomulikult muudab laager või, kui laiemalt võtta, keskkond inimest. Kui ma lõpetasin töö telefonikeskuses, kus olin telefonitsi vastu võtnud üle kolmekümne kliendi, kes esitasid kaebusi oma mängukonsooli peale, siis ma muutusin, rahunesin, ja kui võrrelda selle äraaetud ja äraväntsutatud inimesega, kes ma olin umbes viis aastat tagasi, siis nüüd olen lausa Buddha ise. Ja see oli kõigest töö…

«Kui ma lõpetasin töö telefonikeskuses, kus olin telefonitsi vastu võtnud üle kolmekümne kliendi, kes esitasid kaebusi oma mängukonsooli peale, siis ma muutusin, rahunesin, ja kui võrrelda selle äraaetud ja äraväntsutatud inimesega, kes ma olin umbes viis aastat tagasi, siis nüüd olen lausa Buddha ise. Ja see oli kõigest töö…»

Kujutage ette, et sõidate tont teab kuhu, satute kuhugi kolkasse, igal sammul kogete piiranguid, alandust, järjekordi, tõuklemist, intervjuusid rohkete küsimustega, peate end aina möllima, ja tuleb lisada, et võõral maal, ilma rahata, ilma igasuguse garantiita, pidevalt ähvardatakse väljasaatmisega, pole normaalseid tingimusi, ühisköök, ümberringi võhivõõrad eri maadest, joovad, valetavad, varastavad, kuulujutud, udujutud, õudusjutud, näed lööminguid, mõistad, et iga hetk võidakse sind millessegi kista… Inimesed muutuvad.

Juba Šalamov kirjutas, kui kiiresti muutusid intelligendid laagris, hakkasid rääkima vargaslängi, varastama, nuiama, nihverdama, alandama… Mõistagi, et need olid teised laagrid, aga ikkagi… Vaadake, pruukis vaid Venemaal muutuda, haarata Krimm, imbuda Ukrainasse, ja mis sai meist? Hirmus vaadatagi. Kogu maailm on kiivas.

Milline oluline vahe võiks olla praegu ehitatavatel põgenikelaagritel ja nendel, mida teie oma raamatutes kirjeldate?

Mis puudutab Taani laagreid, siis Dina Jafasova, Usbekistanist pärit Taani kirjanik, kes viibis 2001. aastal Sandholmis ja kirjutas «Sandholmi päeviku» (mis tõlgiti kohe vene keelest taani keelde), ütles mulle, et olen oma raamatus asja liiga mustades värvides kujutanud, et seal pole kõik nii hull… Ta ei näinud üheksakümnendate aastate Jyllandi laagreid. Tähendab, asi on paremaks läinud.

Mul puuduvad igasugused retseptid. Maailmas ei peaks olema laagreid, ei peaks olema vanglaid, reservaate, armeed, politseid ja mida kõike veel. Ma mõtlen selle peale üha rohkem. Kuidas teha nii, et kõigil oleks hea. Võib-olla on seda mulle vaja, mõistate? Võib-olla ma pean sellest mõtlema, aga see ei tähenda, et maailm peaks selline olema.   

«Kuutõbise pihtimus»

FOTO: Raamat

Hanumani triloogias elustate 90ndate Eesti. «Kuutõbise pihtimuses» ütleb Euge: «ma olen elus – kuradi õnneseen!». Kuid enne õnnelikku lõppu pidi ta põgenema – maailmast-kodust, kus olid «ema, võlad, tilkuv kraan ja lõputu remont: taat oma nõuannetega ja saja ametiga /---/ raamatud, kassetid, kirjutusmasin, terve mägi pabereid, mille nägemine mul südame pahaks ajas – kõik see, mis moodustas mu elu, mille juurest ma tahtsin äkki ära joosta, joosta nii, et päkad välguvad. /---/ Et ei peaks kuulama vene keelt. Olla võõras, välismaalane, illegaal. Kes ma olen alati olnud ja kelleks ma alati jään.» Kas nii tunneb teie romaani peategelane või teie ise ka?

Kõik ei ole nii üksühene. Arvate, et kui jutustaja midagi ütleb, siis ta kindlasti ka nii mõtleb? Kui teie midagi kirjutate, kas siis valate alati välja päris iseenda? Kas te kunagi ei poosetagi? Ei esita soovitavat tegelikkuse pähe? Alati leiate õiged sõnad? Miks peaks jutustaja alati tingimata olema aus ja täpne? Miks ta ei või kavaldada?

Vaadake, inimene räägib ja mõtleb paljutki, poosetab, «luuletab» – isegi iseenda ees. Jutustaja on samuti inimene. Mitte kõik ei ole nii lihtne. Kirjandus ongi selle poolest vaimustav, et selles võib kajastada inimese veiderdamist. Hanuman veiderdab nii et vähe pole. Miks siis Euge seda ei või? Miks te välistate, et Euge ei või teadlikult Hanumani valesti kujutada? Muidugi võib, kas või juba solvumisest! Aga kuidas ta teda välja mõtles? Enamasti ei kujuta inimesed endast midagi, vaid kujutavad end kellenagi, aga vaat teisi võtavad nii üksipulgi lahti, et… Kõige raskem on osutada sellele, mis peitub kõigi nende inimese kestade taga. Mis on seal sügaval sisemuses? Mis sunnib  rabelema, kirjutama?

Intervjuu pani vene keelest eesti keelde ümber Marek Laane

Andrei Ivanov  Foto Mihkel Maripuu 

FOTO: Mihkel Maripuu

Andrei Ivanov 

Sündinud Tallinnas 24. detsembril 1971. aastal.

Lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene filoloogia eriala.

Elanud Taanis ja mujal Skandinaavias. 

Eesti Kirjanike Liidu liige, vabakutseline.

2004. aastast tegeleb püsivalt kirjutamisega, esimesed tekstid ilmusid trükis 2007. aastal (New Yorgi ajakirjas Novõi Žurnal ilmus jutt «Minu Taani onuke»).

2009. aastal tunnistati «Hanumani teekond Lollandile» Eesti Kultuurkapitalilt kirjanduse sihtkapitali venekeelse proosa lauraadiks.

Vene Bookeri preemia nominatsioon: «Hanumani teekond Lollandile» (2010), «Harbini ööliblikad» (2013).

«Harbini ööliblikad» pälvis 2014 Venemaa kirjandusauhinna NOS.

Eesti keeles on ilmunud «Minu Taani onuke. Tuhk» (Kultuurileht/LR 2010), «Peotäis põrmu» (Varrak 2011), «Hanumani teekond Lollandile» (Varrak 2012), «Harbini ööliblikad» (Varrak 2013), «Bizarre» (Varrak 2014), «Kuutõbise pihtimus» (Varrak 2015), ja «Rasmus Hanseni kirjutuskera» (Kultuurileht/LR 2015).

FOTO: Raamat

FOTO: Repro

FOTO: Raamat

Tagasi üles