Raske on olla jumalanna

Diana Gabaldon «Kiil merevaigus» Foto: Raamat

Kuskil «Švejki» keskpaigas on lugu, kuis Švejk peab härradele ohvitseridele tooma seljakotitäie raamatuid. Mingiks väga keeruliseks ja suhteliselt tobedaks dešifreerimisõppuseks. Ausa idioodina toob muidugi esimese köite, ehkki vaja on tegelikult teist. Ise õigustab, et imelik nagu teisest köitest lugema hakata, ja meenutab, kuidas kunagi mingit röövliromaani teisest poolest lugema hakates tuli esimene pool ära mõistatada, valmis luuletada.

Midagi sarnast on nüüd ka juhtunud. Nimelt jõudis ühe meheni raamatu järje teine pool, aga esimest mitte. Mis alguses justkui hirmutas, aga tagantjärele... pole hullu midagi. Isegi lustlik on ära mõistatada püüda, mis siis vahepeal juhtus.

Vahepeal tähendab, et «Kiil merevaigus» on järg ägedale raamatule nimega «Võõramaalane», kus üks äsjavõidetud teise ilmasõja aegne tütarlaps läheb Šotimaal haldjaukse manu kondama ja satub 18. sajandisse. Kus kangesti tema armastatud mehe nägu tegelane on, näiteks, hoopis mingi ilge tüüp, ehkki esivanem. Kus viski voolab ojadena ja ükski kodanik pole vist kordagi oma kõrva mõistuse häält lasknud. Loomulikult vajub selga nõidlik armastuslugu («Võõramaalne» on praegu nähtav ka ETV vahendusel).