Kuidas tehti kultuuriajakirjandust Nõukogude Eestis?

Olev Remsu romaan "Ämblik ja kultuur" Foto: Repro

Olev Remsu sulest on kirjastuse Tänapäev väljaandel ilmunud mahukas (kõva köide ja 224 lehekülge) romaan „Amblik ja kultuur“.

„Kirjutasin selle romaani ajalehe Sirp 75. sünnipäevaks,“ kirjutab autor raamatu tagakaanel.

„Tegin seda vastutustundest, tahtsin ei rohkemat ega vähemat kui ajaloo jaoks jäädvustada, kuidas tollel kaugel ja võõral ajal eesti kultuuri tehti ning kuidas seda hinnati. Ma ei kirjutanud faktilises võtmes. Ainult et teinekord kujuneb faktist kujund.

Minu meelest on kõige pinnalisem tekstiga tutvumise viis prototüüpide otsimine. Aga seda harrastatakse. Kultuuriprofid kohvikus muud ei teegi, kui räägivad: aah, jälle kirjutab ta iseendast ning see on tal see ja too on tal too. Selle raamatu puhul siis eeldatavasti Lagle on …, Koit on …, Juta on … Werner on …, Vasso …, ise on ta kindla peale Mait. Ja üldse on ta kõik elust maha kirjutanud.

Jah, ma olen kirjeldanud tõestisündinud juhtumeid, tegelastel on prototüüpe. Ent ma garanteerin – viimaseid ei leia keegi üles. Kõik uudishimutsejad eksivad. Olen jälgi seganud, andnud ühele tegelasele mitme inimese omadused, olen nende elulugusid kokku ja lahku sõlminud.

Nii et halba otsimist, kuid head lugemist!“

Kas nädalalehe „…“ töötajate hulgast on võimalik prototüüpe leida, võite veenduda ise, kui loete läbi allajärgneva, tegelasi tutvustava katkendi romaanist.

***

Vahest sai kõik alguse ämblikust?

Võib-olla, võib-olla… Kes neid asju ikka täpselt teab.

Igatahes läinud aastasaja viimase veerandi alguses,  esmaspäeval, novembrikuu päris esimesel päeval, tekkis ajalehe „…“ suurima toimetusetoa ilmatu kõrgesse laenurka too kaheksajalgne tegelane.

Hallide laikudega lagi pragunes, seintelt murenes krohvi.

Toa teises nurgas laius iidamast-aadamast pärit valgevõitu, massiivne, lossikividest ahi, publitsistikaosakonna toimetaja Mait Heinaste, meie loo peategelane, oli sinna esimese tulijana varahommikult ladunud küünrapikkusi, jämedaid haavahalge, bensiini peale visanud, tikku tõmmanud ning vaadanud, kuid leek lahvatab.

Tuli on ju üks algelemente. Nüüd põles see ragisedes, viskas topeltukse aukudega tagapoole kaudu välja sädemeid.

„Poisid, vaadake, ämblik!“ ütles Mait kolmekümne ringis nõndanimetatud poistele, kolleegidele ja toakaaslastele, kunsti- ja arhitektuuriosakonna juhatajale Koit Loidele ning toimetuse kunstnik-kujundajale Verner Metsavasele, kes ise kirjutas oma nime Werner, oma teosedki signeeris W-ga.

„Issand, kui vahva! Ongi,“ pahvatas keeletoimetaja Lagle Pottsep, lõi koguni kaht kätt kokku, parema käe sõrmede vahel kirja- ja stiilivigu parandav hästi teritatud harilik pliiats. „Mida ütleb vanarahvas? Kärbes on kärmas, kuid tema tööd pole kuskil näha,  ämblikku liikumas ei näe kunagi, kuid kõik kohad on ta võrke täis.“

„Vahva... Naised peavad kartma ämblikke, siis on nad naised...“ märkis Verner-Werner.

„Tuleb välja, et mina polegi… naine,“ järeldas  kahe plikapatsiga õlgade taga Lagle.

Ja ninaots oli tal veidi ülespoole sihitud, see tegi noore naise kuidagi eriti tragiks ja armsaks.

„Loogikaviga!“ tõstis pilgu pabereilt Koit. „Väitest, et naised peavad kartma ämblikke, ei järeldu, et see, kes ei karda, pole naine.“

„Näiteks minu puhul kehtib. Mina ei karda ja mina pole naine,“ lausus Mait.

„Noh, siis oled sa ämblik,“ pistis loogikamees Koit. „Selge!“

„Olen ämblik ja toon õnne,“ ütles Mait.

„Mina olen kuulnud, et ämblik toob õnnetust,“ vaidles Werner.

„Fifty-fifty. Viiskümmend protsenti tõenäosust, et toob õnne, viiskümmend, et õnnetust,“ lausus Koit.

„Mis te nüüd, poisid,“ manitses Lagle. „Ämblik ja õnn ei ole kuidagi seotud. See on hoopis teine koht, kus õnne üle otsustatakse. Ja õnnetuse üle.“

Laelühter põles, nurgaämbliku niidivõrk pärlendas, küllap niiskusest.

Toimetusetoas asetses neli saepurust pressitud tahvlitest ja vineerist kollakat kirjutuslauda, need olid paigutatud seinte äärde nõnda, et istuja vaatas üle keskpõranda vastasistujale  näkku. Otse Maida ees oli Werneri, Maidast vasakul Koidu ja paremal Lagle laud.

Maida ja Lagle vahel lõõmas juba mainitud hallvalge ahjumürakas, mis soojendas peale suure toa veel toimetusesisest koridori ja naaberruumigi, Maida ja Koidu laua vahel kõrgus ja laius uks, sellest mahtunuks sisse kappama raudrüüs ratsanik oma soomustatud suksu seljas,  ilma et ta oleks kiivriga vastu ülapiita kolksatanud.

Keskajast pärit toimetusehoonet oli  aastasadade jooksul ikka ja jälle ümber ehitatud, kuid lage ja uksi ei olnud keegi madalamaks võtnud. Kõik tahtsid end tunda aadlikena, ka kaupmehed, kelle kätte see hoonemürakas oli läinud pärast rüütliajastu lõppu, ka ametnikud, kes asusid siia pärast seda kui kaupmeeste võim kustus. 

Ja aadlikeks pidasid ennast ka Mait, Koit ja Werner, kes tegid selles ruumis koos Laglega oma lehetööd. Pidasid sellepärast, et nad töötasid kord nädalas ilmuvas äravalitute intelligentsilehes „…“.

Või nagu kirjutas poeet: Estõnian kaltšö(r) in auö händs.

Miks „…“? Mis nimi see sihuke on?

Teeme nii, et Jutustaja jätab lehe pärisnime enda teada, teeme  nii, et lugeja selle omavoli pärast väga ei pahanda.

Toa ainus aken oli Werneri selja taga ning vaatas hämarasse siseõue, see oli nii kitsas, et, nagu tundus, võisid kätt välja sirutades puudutada sõrmeotstega õuemaja.

„Nii et Lagle, sulle see ristiga tegelane meeldib,“ jätkas tol ämblikuteemat Koit, rõhutas sõna ristiga.

„Peabki meeldima!“ lausus Werner. „Laglel on õigus. Vaadake, millise võrgu ta on pununud! Milline geniaalne esteetika! Just võrgul. Absoluutselt sümmeetriline! Kuidas ta oskab?“

„Koit, kust sa võtad, et ämblik on ristiga?“ küsis Lagle.

„Ämblik ise ütles Koidule, et ta on ristiga. Selge?“ nokkis Mait, parodeeris Koidu kommet öelda mõnikord lause lõppu selge.

„Ämblikud ei räägi,“ teadis Werner, kes mitte kunagi naljast aru ei saanud. „Sinu ausõna on aukudega.“

„Olgu ristiga või ilma,  ma arvan, et ämblik ilmus talvetoitu varuma. Tahab viimase kärbse kätte saada, et siis pikale tudule jääda,“ sõnas Lagle.

„Peaks talle teene tegema, kuskilt kärbse püüdma ning võrku panema,“ ütles Mait.

„Palun tee seda, kes sul keelab!“ hüüatas Lagle. „Mõni mees teeb suuga suure linna, peoga ei kärbsepesagi,“ iseloomustas neiu  Maita.

Ja ehk ta ei eksinudki?

Publitsistikaosakonna toimetaja nõtkutas pead alla ning püüdis ülahuulega ampsata oma Hemingway-kampsuni rullkraed, mille heledal villal paistis juba tumedam, märjem plekk. 

Ise kolmekümnene, kuid tahab ikka veel lutti!

Kampsun oli tal samasugune villane ja helehall nagu Ernest Hemingwayl paspartuuraamis fotol, mis kaunistas tema kodust kirjutuslauda.  Muidugi sobinuks selle kampsuni juurde korralikult pügatud ja kammitud valev võruhabe, nagu oli tollel suurkirjanikust iidolil, ent ei. Mait Heinaste oli boheemlane mis boheemlane, tema habemetolakas  oli alati kahlus, see passis nagu rusikas ilmaauku tema ruugete ja ripnevate hipijuuste ning tumedate prillidega.

Prillid olid tal Zbigniew Cybulski pärast, Poola näitleja pärast, kes mängis Andrzej Wajda filmis „Tuhk ja teemant” peategelast Maciek Chelmickit.

„Täna on 8. mai 1945. aasta. Algas sõda...”, mõtles Mait filmi alguse peale. Vapustav! Oskaks ka ise nii.

Prillid muretses ta Tartu Peetrituru täikalt 1967, mil ta õppis ülikooli esimesel kursusel ning mil jaanuarikuul hukkus Cybulski Wrocław Główny raudteejaama perroonilt liikuvale rongile hüpates.

Selles asjas oli suurt sisu, oli suurt sõnimit – olla kuulus, hüpata rongile ja surra. Ise tahaks!

Ja eriti tahaks sinna Wrocławisse, igatses Mait. Aga kes sinna laskis? Mitte keegi.

Ja kampsun? Ja Hemingway?

Too ameeriklane olevat õpetanud Nõukogude inimesed jooma ja seksima. See oli pagana kõrge tunnustus, sama kõrge kui tema Nobeli preemia ja enesetapp.

Hemingway oli olnud ilmarändur, talle olid kuulunud korterid New Yorgis, Pariisis, Veneetsias ja Havannas, kahekümnes viies linnas üle maakera hoiti hotellides talle kinni tuba, et kirjaniku ilmudes ulatada talle otsemaid võti – palun, söör.

Maitki armastas rännata, viina võtta ja naistega ringi tõmmata. Eesti rahvas põeb alaväärsuskompleksi ka sellepärast, et ükski eestlane pole siiani saanud Nobeli preemiat. Miks mitte kinkida rahvale üks Nobeli laureaat, vabastada ta alaväärsustõvest?

Ainult et  kõrge tunnustus pidi ise sülle langema. Selle nimel pingutada näis Maidale kuidagi väiklasena, või, nagu ta ise endale ütles – tatisena. Tänaval hulkuda ja lulli lüüa, see oli tema stiil.

Paremad kui nobelisti romaanid, oli tema jaoks Hemingway elulugu. Ja üldse – kirjandusest põnevam oli kirjanduslugu.

Praegu tuhnis Mait lauasahtlites, need oli tal segi nagu seapesa, otsis materjali oktoobripühanumbriks. Üks nõme lugu oli, aga kuhu see kadus? Omal ajal sai see tagasilükatud, kuid nüüd kulus marjaks ära. Vanu masinakirjas käsikirju leidus lademes, aga seda õiget mitte.

Keskkoolis oli nende poistekamp, kuhu kuulus Maitki, vaimustatud käekirjade uurimisest, nende kätte oli sattunud Eesti ajal ilmunud Rudolf Paliso grafoloogiaõpik „Käekiri – iseloomu wäljendaja“. Seal oli ühel fotol esitatud suguelukurjategija Max Krügeri kirjanäidis. Tollest ajast jäid Maidale käekirjad hästi meelde ja just seda Krügerit ta otsiski. Aga ei leidnud. Suguroimari asemel muu pahn, näppu sattus isegi üks vana, aukudega sokkki. Kuidas see siia sai? Kus on selle paariline? Ega ta täna ühe sokiga ole?

Mait kontrollis. Ei, mõlemas jalas olid sokid.

Mait kägardas paberilehed, mida vaja ei läinud kokku, pani enda ette lauale ning kui neid juba paras hunnik tekkis, avas ahjuukse ning viskas selle kõik tulle. Nii õnnestus tal salamisi olematusesse suunata higine sokkki. Juba madal leek lahvatas hetkeks lõõmama. 

„Kultuur, kultuur,“ irvitas Mait. „Kultuur annab sooja.“

„Ära naera teiste üle,“ heitis ette Lagle. „Tee parem oma laud korda.“

„Mida ütles Einstein? Aga seda, et kui segamini laud annab tunnistust segamini ajudest, siis millest annab tunnistust sinusuguste tühi laud?“

„Mina küll ei ole kuulnud, et Albert Einstein oleks midagi sellist öelnud,“ kahtles Werner.

„Ta mõtles selle ise välja!“ ütles Koit.

Ja Koidul oli õigus nagu alati. Ütleme, et nagu tihti. Jah, selle tsitaadi mõtles meie publitsistikaajakirjanik välja, ent miks ei võinud Einstein midagi sarnast kunagi öelda? Ja ehk ütleski?

Maida ees laual, veidi kõrvale lükatud, oli väike kohverkirjutusmasin Kolibri, selle võlli vahel tema kolmes eksemplaris tema kolmanda romaani kuues lehekülg.

Noormees rullis romaani käsikirja välja ning peitis lausahtlisse ära.

Et keegi ei näeks!

Mait tuli töökohta varahommikul, oli siin esimese ja ainus ning kasutas siis tühja ja vaikset ruumi oma tööks.

Toa ainuke telefon, must ketasaparaat numbrite ja slaavi tähtedega, asus kunsti- ja arhitektuuriosakonna juhataja Koit Loide laual, see oli pööratud kaldja esiküljega väljapoole, et teistel oleks hõlpsam helistada. Laua mõlemas ääres kõrgusid Koidul üleliiduliste ajakirjade virnad, tema oli toimetuses ainus, kes neid luges, vähemalt pilgu peale viskas.

Koidu laubal looklesid kerged tarkusekurrud, tema otsmik veidi kiilanes, ja oh-oo, mis tal seljas oli! Kõikide soovunelm, tumesinine džiinijakk. Pealegi veel Levi Straussi originaal! See ime  polnud siiski hangitud Intourist-hotelli „Viru“ ümber soomlastega sahkerdavalt fartsovtšikult, see oli ostetud nii-öelda seaduslikul moel EKP Keskkomitee nomenklatuuripoest  Hans Pöögelmanni nimelisel tänaval.

Või olid nomenklaturtšikud võrdsed fartsovtšikutega?

Koit hoidis oma jaki hõlmu lahti, nende vahelt paistis lips. Korralik ja esinduslik siidlips. See sobis kokku tema teravviikis pükste, kuid mitte Levi Straussidega.

Koit oli „…“ partorg. Peale selle oli ta veel Maida ülikoolikaaslane. 

Nad mõlemad käisid ühel ja samal ajal TRÜ Ajaloo-Keeleteaduskonnas. Koit õppis kunstiajalugu, Mait žurnalistikat. Suured loengud olid neil koos. Näiteks NLKP ajalugu, dialektiline ja ajalooline materialism, kapitalismi ja sotsialismi poliitökonoomia, võitlev ateism ning teaduslik kommunism. Ja mis peamine – mestis möllasid nad ka vojennaja podgotovkal, mõlemad said kuulsusrikka Nõukogude Armee reservnooremleitnanditeks, mõlemad olid ohvitseriks tegemise rivistusel laulnud koos kõigi teiste ülikoolikamraadidega „Tulge kõik, tulge kõik Adolf Hitler kutsub teid!“

Kui keeletoimetaja Lagle Pottsep jäi kuulama nende kahe hoogsaid meenutusi vojennaja kafedrast  Riia mäel Tartus ja spooridest Leedus, Klaipeda linna lähedal, Kura lahe ja keiser Wilhelm II kanali vahel, siis lõi ta kaht kätt kokku – oh, sa püha müristus, kas seal ülikoolis ka midagi muud õpiti kui sõjalist!?

Vahest õpitigi, kuid kõik muu lendas suuresti peast minema, üksnes vojennaja püsis oma tobeduse ja absurdsuse tõttu kustumatult meeles.

Faktid ununevad, elamused jäävad.

Koitu oleks võinud kutsuda ka Koit Kõiketeadjaks, kui juhtus, et ta midagi ei teadnud, siis lausus ta enesekindlalt – ega mu pea pole prügikast, et seal iga musser peaks sees haisema.

Koidu ajus pulbitseva informatsiooni võis laias laastus jagada kaheks. Üks osa oli faktistik, mille võinuksid hankida endale kõik – see oli pärit uudistevoost, entsüklopeediatest ja teistest raamatutest ja seegi oli tal rohkem kui külluslik. Ameerika presidente, Rooma ja Hiina keisreid, Aafrika kullatoodangut, 1912.aasta olümpiavõitjaid, lehmade rekordilisi väljalüpse, kõike ta teadis. Ja peale selle oli kogu see tarkus alati kokku viidud ootamatute ja harukordsete seostega, mis kõiki hämmastas.

Ent eriti väärtuslik oli Koidu teadmiste teine osa, millel tema autoriteet suuresti seisneski.  See oli pärit lihtsurelikule  kättesaamatutest allikatest, küllap revolutsioonilisest perekonnast, ja see valgustas asjade tegelikku seisu.

Ülikooli ajal oli nii, et kui Koit kohvikusse tuli, lohistati tema laua ümber lisatoole ning kuulati söömata-joomata. Poiss ise oli kiirsööja, tema aplas endale sivakähku sisse saiakesed, lonksas lupsti tühjaks kohvitassi ning muudkui rääkis ja rääkis.

Oi-oi, mida kõike nad Koidult teada said! Näiteks seda, kes EKP Keskkomitee eestlastest osakonnajuhatajatest ja ENSV eestlastest ministritest on abielus venelannaga, kelle lapsed käivad seejuures eesti, kelle omad vene koolis.

Neljandal kursusel astus Koit parteisse.  Ta püüdis sinna vedada Maitagi.

„Tule, hakkame koguduse liikmeks,“ oli ta kutsunud oma  vojennaja podgotovka kaaslast kaasa.

„No ei tea,“ oli siis vastanud Mait.

„Lembitu laskis ka ennast ristida,“ oli veennud Koit edasi.

Lembitule, see oli auväärseim inimene ajaloos! Ikka räägiti kohvikus, ah, mis tore, kui Lembitul oleks olnud kaks tanki. Siis oleks võinud maatasa teha ordu- ja piiskopikeskuse Riia, jagu saada paavstist Roomas ning täita eestlaste ammuse unistuse  – Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa pealt vahelt kaduma!

„Lembitu pesi endal ristimisvee maha,“ oli siis Mait Koidule ajalugu meelde tuletanud.

„Sa võid ka parteist välja astuda, kui tahad,“ oli lubanud Koit.

„Kas keegi on kunagi astunud? Ma mõtlen vabatahtlikult ja põhimõtete pärast,“ oli küsinud Mait. „Välja visatud on muidugi miljoneid. Välja visatud ja maha lastud.“

„Ole sina esimene, kes astub välja,“ oli soovitanud kaunis mürgiselt Koit.

„Mina?“ oli vastanud Mait ja mõelnud, mida Koidule vastata, et sõnaduellis mitte alla jääda. „Mõned pullimehed lasid end muistse vabadusvõitluse ajal ristida mitu korda. Nad said iga korra eest näiteks särgi või midagi muud. Sina oled teinud kehva tehingu, sa saad astuda ainult ühe korra. Vohh, siis, kui on võimalik endale kolm-neli korda hüvet kahmata, siis astun mina.“

Maidal oli heameel, et tänu Koidule kuulus temagi nagu otsapidi siseringi, kuulus nende äravalitute hulka, kes said suuri saladusi teada. Ometi ei astunud ta parteisse. Ja miks? Sellepärast, et ei  Cybulski ega tema mängitud Maciek ei olnud parteis, viimane oli hoopis parteilaste küttija.

Ja Hemingway?

Seksi, joomise, kirjutamise ja rändamise kõrvalt ei jäänud tal partei jaoks kindlasti mahti.

„Seda sa veel kahetsed,” oli tookord, neljandal kursusel, kuus-seitse aastat tagasi Maidale öelnud Koit. „Kahte töölist sa juba ei leia.”

„...” toimetuse hierarhias oli näha Koidu sammu otstarbekus –  nii kunsti- ja arhitektuuriosakonnas kui ka publitsistikas oli vaid üks inimene, ent Koit oli osakonnajuhataja ja Mait ainult lihttoimetaja. Koit sai kakskümmend viis rubla kõrgemat palka. Koit 130, Mait 105. Ja Mait siples alati rahapuuduses, kuidas läinuks tal tarvis 25 enam rubla kuus!

Ükskõik, kus Koit viibis, seal peeti temast lugu, ja seda juba varajasest noorusest pihta. Ta ümber hõngus nagu mingi mõjuvõimsuse fluidum, mis pani tema poole alt üles vaatama üsna pikka kasvu mehigi.

Oma mõju Koidu domineerimisel oli ka tema elaval žestikulatsioonil. Tema nimetissõrm oli nagu tääk, nagu Läti punase küti püssitikk, kui ta tahtis, et tema sõna peale jaoks, sihtis ta sellega sulle otse rindu. Vahel võis mõni tüütus nagu näiteks Mait jääda ju oma seisukoha juurde, ent ümbritseval seltskonnal oli ammu kõik selge, ning Koit võidutses.

Tänu Koidule kuulis nende toimetustuba kõigist varem, kes saab oktoobripühadel teeneliseks näitlejaks, kirjanikuks või lihtsalt kultuuritegelaseks, kes pannakse selle või tolle teatri peanäitejuhiks või muuseumi direktoriks, kes hakkab tegema seda või teist monumenti ning kas valminud multifilm, mille kinnisel eelläbivaatusel nad toimetusega käisid, pääseb ekraanile või mitte. Seda, et Kinoliidu esimees Roland Erin on vana SS-lane, ja Keskkomiteele pole see  mingi saladus, just selle asjaolu kaudu hoitakse teda ohjes, mõni teine, puhta ankeediga mees hakkaks vahest liigselt perutama. Et arhitekt Vootele Nikopensius jäi Bulgaariast tulles Moskvas, lennujaamatollis vahele aluspükstesse peidutud dollaripakiga ning ta tõmmati maha rahvaarhitektide  kandidaatide nimekirjast. Kusjuures arvatavasti oleks just tema selle tiitli saanud. Teisel mehel vedas!

Mõnikord Koit selge rääkimise asemel kuidagi inises. 

Ülikoolis oli poiss talle usaldanud, et tegelikult ei tahtnudki ta õppida ajalugu. Ta käis enne Tartusse tulemist lavaka sisseastumiseksameil. Endastmõistetavalt igatses Koit saada lavastajaks, mitte näitlejaks.  Ja teda  ei võetud sisse!  Düsartia pärast, oli öelnud Koit ning vaadanud Maidale teravalt silma. Kas ta teab selle sõna tähendust? Mait ei teadnud, kuid ei söandanud seda ka tunnistada. Pärast ruttas ta peahoone kolmandal korrusel asuvasse Ajaloo-Keeleteaduskonna raamatukokku, mida omad inimesed kutsusid seminarkaks. Mait otsis entsüklopeediatest ja viimaks leidiski – düsartia on kõnepuue, mille korral on takistatud kõnehingamine suu kaudu, see toimub nina kaudu.

Tänu düsartiale saime me ülikoolis kokku, muidu teadnuks ma ehk tema nime ajalehtedest. Ent mina küll ei julgeks tunnistada, et mul on mingi häbiväärne tõbi kallal, mõtles Mait. Tema on tugev, minust tugevam, pidi ta tunnistama.

Mait polnud ainus, kellele Koit oma läbikukkumisest lavakasse pürgimisel oli rääkinud. Ja nii oligi teaduskonnakaaslastel tekkinud oletus – kuna Koidust ei saanud lavastajat teatris, ehk tuli temast  lavastaja elus? Koitu kahtlustati provokatsioonides ja mängurluses, isegi selles, et ta spordi pärast loob konfliktseid situatsioone, et jälgida, kuidas too või teine inimene käitub. 

Ja Werner, kes oli tema, kelle töölaud paiknes otse üle keskpõranda Maida vastas?

 „…“ kunstnik-kujundaja nõrkuseks olid ilu ja elegants.  Ta oli Maidast ja Koidust tsipa vanem, nii umbes kolmekümneviiene, pluss-miinus üks.

Teravate bakenbardidega Werner oli linalakk nagu Saaremaa rannapiiga. Koit pidas teda nii juuste- kui habemevärvijaks, keeletoimetaja Lagle ütles, et Werner on loomulikult luikvalget vuhti, Mait lõi siinkohal käega – ah, ükskõik, teda see väikekodanlik värk teda ei huvita!

Mitte kellelgi polnud nii teravalt lõigatud ranti kuklal  ja meelekohtadel nagu Werneril. Tema kukla alumisel poolel polnud eales karvaudetki.  Kas ta tõesti küündis igal hommikul seda habenoaga kaapima?  Siis peavad tal olema küll painduvad fakiirikäed. Ja kindlasti õlitas Werner oma heledaid juukseid brioliiniga, nõnda püsis saitel ta peas noolsirge, sama sirge kui loendamatud joonlauad ta laual. 

Koit oli  sünnipärane kahupea, Mait looduslikult lohakas, tema kavatses end kiilaks ajada, et oleks vähem tülikat juustejama, kuid ta ei viitsinud nii suurt asja kunagi ette võtta.

Kõigele lisaks oli Werner veel piibumees. Piip oli tal täiskõver, kukkus esmalt otse allapoole, alles seejärel tegi nõksu ning tõusis üles. Piip ise oli punakast puust, ent kaba valge, väärikast portselanist. Werner oskas seda elegantselt hoida, uhkelt liigutadagi.

 „Täpipealt nagu Inglise džentelmen,“ kiitis Lagle vaimustunult, kui Werneri toas polnud.

„Ahvib järele Inglise džentelmeni mingi klikiaegse naistežurnaali pildilt,“ täpsustas teravkeelne Koit.

„Viitsib jännata,“ halvustas Mait, kes enesehoolitsemist ja välist sära enda meelest teadlikult trotsis. „Timmib tukka pool päeva, et naised oleksid ära tehtud,“ lõpetas noorur mõtte.

Eneseehtimine on valetamine, silmakirjalikkuse kultiveerimine, elu teiste jaoks! Inimene julgegu olla tema isa, ärgu poseerigu väljanägemisega!, põhjendas Mait oma räpakust.

Werneri laud erines teistest, selle pind oli sissepoole kaldu ning see sellel leidus ohtralt joonestus- ja kirjutusvahendeid, läbipaistvaid joonlaudu ja malle, kolmnurki ja sirkleid, sirgeid ja ümmargusi lükateid, tušisulgi, söepliiatseid ja teritusžilette. Kõik seatud akuraatselt tipp-topp, ei mingit pilla-pallat.

Muide, piinlikult korras oli ka keelepiiga Lagle töölaud, ent Koidu oma juba natuke vähem klattis.

Mida võis tähendada Werneri niisugune kummaline perekonnanimi nagu Metsavas? Ja kust see pärines?

Mait oli kord pakkunud, et ju pani mõisnik mõnele Werneri esiisale nimeks Metsavaras, vastavalt tolle mehe kommetele. Ent aja jooksul nimi lühenes, välja langes üks silp, ja kes teab, ehk tuli selle eest määrida mõnd passiametnikku.

Oi, kuidas Werner vihastus! Ta  läks näost kahe terava bakenbardi  vahel tomatpunaseks ning hakkas läkastama, tal jäi hing otsekui kinni.

„Seda ma sulle ei kingi,“ tõotas siis huumorisooneta töö- ja toakaaslane jubedat kättemaksu, mille ta muidugi kohe ära unustas.

Lisaks „…“ kujundamisele tegi Werner veel raamatukunsti ja pisigraafikat. Ta kutsus ennast disaineriks, see oli toona uus sõna, mis alles hakkas moodi minema.

Kes ütles disain, oli omapoiss, oli tulevikupoiss, kes ütles kujunduskunst, oli möödanikunähtus.

Mait oli hellitas ikka lootust, et ehk võtab Werner kui hea tööruumikaaslane kunagi ette ka tema raamatu, kui see ilmub. 

Juhul, kui see ilmub…

Hoolimata perekonnanimest oli Werner puhtanisti  linnainimene, ta oli metsas käinud vaid korra elus, ja pärast seda oli ta endale tõotanud, et enam kunagi ta sinna ei lähe. Ja mees pidas sõna.

Kuidas siis esteet metsa sattus?

See juhtus tal kunstiinstituudis õppimise ajal, mil terve kool pandi leninlikul laupäevakul sunduslik-vabatahtlikus korras Kuusikul kuuski istutama. Werner  pidi padriku vahele labidaga maapinda augu kaevama ning sinna kuuseistiku sisse torkama, pärast augu jälle kinni ajama. Werner määris seal oma hoolitsetud käed mullaseks ning takkajärele hakkas veel vihma sibistama. Ta oli  oma stiilse, klõpsuga lahtihüppava vihmasirmi koju unustanud, koolnukülm taevavesi oli talle krae vahele immitsenud, see oli vaesekese võdisema võtnud.

Metsamajand oli lõunasöögiks pakkunud ruraalset klimbisuppi ning veel ruraalsemat, lausa profaanset kartulit ja kastet, magustoiduks õunakompotti, kohvile oli suhkur ja piima juba ette sissepandud.

No, kuulge, mis venestamine siin kompoti ning valge ja magusa kohviga käib! Keset Eestimaa sügavat metsa!

Vähe sellest! Werneri kõrval pika lõunalaua taga istus instavennast maaler Rauno Rull, kes luristas supiga, õgis kartulit ja kastet ainult kahvliga, nuga vajamata, ning puhus kolkakohvile peale, nii et oma tatt sulpsas tal helepruuni matsivedelikku. Too metslane kultiveeris  veel instasisestel üliõpilasnäitustel sotsrealismi, vorpis heroilist kosmose- ja tööstustemaatikat. Samal ajal kui õiged mehed panid sürri. Supiluristaja aga eksponeeris hiiglama pannoo teraviljakombainist voogaval nisupõllul, naiskombaineril juhtimiskangide taga, orden rinnas. Seesugune lömitaja ei taha saada kunstnikuks, tema sihib hoopis kunstnike liidu esimehe kohta. Ja istuta siis sihukesega koos kuuske, istu tema kõrval ruraalses lõunalauas! Lihtsalt košmaarne!

Werner vihkas Nõukogude korda nagu ussi aia all, ta oli juba instapäevil endale väljavalinud süsimusta peaga klaasikunstiüliõpilase Ruthi, temaga abiellunud. Nad moodustasid kontrastse, kuid üpris harmoonilise paari. Must ja valge, valge ja must. Nad rõhutasid seda riietusegagi. Linalakast Werner kandis suviti valget ülikonda, valgeid kingigi, Ruth ronkmusta, sätendavat naistepintsakut ning sama värvi miniseelikut, mis näitas tema mustakarvalisi, kauneid jalgugi. Talviti eelistas Werner seltskonnas liikudes selga panna midagi tumedamat, Ruth midagi heledamat.

Kahekesi olid nad mõni aasta tagasi, Helsingi Julgeoleku ja Koostöökonverentsi eel, oli Ruht Metsavas taotlenud emigreerumisluba oma ajaloolisele kodumaale, nimelt Iisraelisse. Ja koos abikaasaga. See oli too imelühike periood, mil juute ja nende kaasasid kaunis kergesti välja lasti, et Nõukogude Liitu ei saaks tollel konverentsil süüdistada rikkumises. Ruth pühkiski Nõukogude tolmu oma jalgadelt, ent Wernerit välja ei lastud.

Muidugi jäeti põhjus toomata.

 „Sellepärast, et sa oled eestlane,“ oli arvanud siis Mait. „Eestlasi ikka diskrimineeritakse, juute mitte,“ oli torisenud Werner.

„Sellepärast, et arvati, et su abielu on fiktiivne,“ oli põhjendanud Koit.

„Ei ole ju fiktiivne,“ oli vaielnud Werner.

„Julgeolek peaks käima teki alla piilumas, et tema teab,“ oli tookord öelnud Mait.

„Sinult ei kuule muud kui nonsenseid,“ oli jälle pahandanud Werner.

„Poisid, lõpetage kord see nokkimine,“ oli siis keelanud Lagle. „Nokkimine noorte asi, pilkamine pere peenikese. Teie, poisid, olete juba suured ja täiskasvanud. Või ei ole?“

„Oleme, oleme,“ olid siis kinnitanud Mait, Koit ja Werner Lagle lõbustamiseks  koos. „Mina näiteks olen päris kabeliklubi liige, kõlban naistesauna valvuriks,“ oli lisanud Mait.

 „Ei loe, kuidas on, loeb see, mida arvatakse,“ oli seletanud Wernerile Koit. „Mida mõtleb üks Nõukogude tšinovnik? Mõtleb seda, et kõik tahavad Nõukogude Liidust jalga lasta. Ja arvab seda, et kõik abielud juutidega on fiktiivsed. Saab selgeks või?“

Werneri „…“ kujundus oli pälvinud kõrge tunnustuse üleliidulisel agitatsiooni- ja propagandavahendite võistlusel, tema opartilik pisigraafika oli võitnud auhindu Krakówi, Praha ja Belgradi disainikonkurssidel, neile oli ta oma tööd saatnud salaja.

Kuidas siis?

Kõigepealt adresseeris mees konkursitaiesega panderolli Moskvasse, Ruthi täditütrele, too pakkis töö uuesti, kirjutas uue aadressi peale ning läkitas teele. Moskva postitsensuur oli leebem, küllap vaid sellepärast, et sealt saadeti välja tohutul hulgal panderolle, peatähelepanu oli sihitud kapriikidesse läkitatutele, ning nõnda lipsas nii mõnigi keelatud sisuga saadetis Poola Rahvavabariiki, Tšehhoslovakkia Sotsialistlikusse Vabariiki ning isegi  poolkapitalistlikusse Jugoslaavia Föderatiivsesse Sotsialistlikku Vabariiki.

Aga mis konkursside tunnustusest tähtsam – Werneri lehekujundust  hindas kõrgelt intelligentsi eliitklubi Kuku seltskond.

„Ameerikas oleksin ma miljonär,“ ütles Werner piipu popsides.

Sel ajal kui Werner Nõukogude Liidus hallitas, tiirutas Ruth Metsavas mööda maailma ringi, saatis Tallinnasse lahtisi piltpostkaarte, millel särasid pilvelõhkujad, neoonreklaam ja voolujoonelised limusiinid, Nõukogude inimese unistused.

Millegipärast tegi ta seda toimetuse aadressil. 

Piltidel kiiskas kättesaamatu igatsus – välismaa. Ja veel selle kõige kättesaamatumal ja igatsetumal kujul – Ameerika.

Kirjaküljed ei jäänud esipoolest maha, neis hüüatas Ruth – „New York, armu või ära!“ „Los Angeles, lihtsalt vapustav!“, „Üle kõige on Chicago.“

Mait oleks tahtnud ise seesuguseid saata! Ja teha seda kõikidest Hemingway kodulinnadest. Ja nendestki linnadest, kus Hemingwayl oli püsivalt broneeritud hotellituba.

„Kaua sa ikka ilma kohvita oled,“ lausus nagu hommikuti ikka ja alati talituse keeletoimetaja Lagle Pottsep.

Laglele endale meeldis öelda toimetuse asemel talitus, ta ei tahtnud, et üks ilus sõna eesti keele sõnavaras ununeks.