K, 5.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mälestuste õhuke sild

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Mälestuste õhuke sild
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vennad Jakobi ja Peter ehk Gert Raudsep ja Tanel Ingi Ugala lavastuses «Ema oli õunapuu».
Vennad Jakobi ja Peter ehk Gert Raudsep ja Tanel Ingi Ugala lavastuses «Ema oli õunapuu». Foto: Gabriela Liivamägi

Enne algupärandi esietendust esitleti Ugalas näidendiraamatut: Urmas Lennuki triloogiat «Ükskord Eestimaal». Peategelasteks kaks venda, Jakobi ja Peteri, kes vaheldumisi maakodust ära kippunud ja jälle tagasi tulnud. Esimese osa «Rongid siin enam ei...» lavastas Andres Noormets Ugalas 2002. Kaks tookordset osalist, Gert Raudsep ja Peeter Jürgens, mängivad samu tegelasi uuslavastuses «Ema oli õunapuu». Triloogia keskmise osa «Päeva lõpus» lavastas autor Rakvere teatris 2008.

Urmas Lennuki näidendid on kodused ja omased, tegelased vaatajale tuttavad või suisa sugulased, dialoog vaimukas ja habras, absurdi piiril õõtsuv, sõnamänguline, impressionistlik. Vallo Kirsi lavastuse õhustik on õdusalt autoritruu, näidendi «Ema oli õunapuu» esietenduse ajal tundsin lakkamatult, et tahaksin naerda ja nutta üheaegselt.

Kirs söandab aeglustada lavarütme, see loob hääbuvale kodukülale iseloomuliku voolava olemise, kus unenäoline mälukulg ja igapäevane nokitsemine, muhe lõõp ja tüdinev jagelus kentsakas tasakaalus. «Õhtu on õhuke sild kahe maailma vahel,» kirjutas noorem vend Peteri oma kaustikusse – sama õhuke sild kannab meid koos vendadega mälestustemaale.

Märksõnad
Tagasi üles