Esmalt pähe tulev assotsiatsioon pealkirjaga on karistus eluaegse vangistuse näol. Eluaegsust tuleb siin mõista teatud hetkest alates kuni surmani. Kaspar-Nils Koppel vangistab end päevikusse kirjutatud lubadusse, mille ta annab 1991. aasta sügisel, pärast oma mentori, aga ka ahistajast homme fatale’i Eduard Igaste surma: «Olen 25 aastat oma elust ära raisanud. Ma ei ole veel kordagi tundnud naist. Ma ei ole teadnud, mida ma elult tahan. Nüüd tean. Mul on väga konkreetsed eesmärgid. Järgmisel aastal peab mul olema oma kodu, see tähendab oma ruum. 1995. aastaks pean ma olema seksinud vähemalt kolme naisega. 2005. aastaks pean ma olema miljonär. 2015. aastaks peab mul olema vähemalt kolm last. Kui ma neid eesmärke ei suuda täita, siis ma lahkun elust. Ma ei ole maksimalist, aga ma ei kauple iseendaga. Sooritan enesetapu 50. sünnipäeval.»
Tellijale
Amokijooks üksinduse labürindis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent enesele antud vanne pole ainus amoki käivitaja. Õigupoolest eelneb sellele kaks nooreea seksuaalse kogemusega seotud traumat, ajal, kui liiteesnime kandev Koppel oli veel Kaspar. Ühele, homoseksuaalist professor Igaste katsele teha Kasparist enda armuke sai juba viidatud. See suhe taandub siiski «mu poisu» tasemel protežeerimiseks. Teine trauma jääb kooliaega 1981, mil kaasõpilase sünnipäevapeol osalenud Kasparit süüdistatakse koos kaaslastega alaealise grupilises vägistamiskatses. Nagu raamatu lõpuosas selgub, oli see jäänudki katseks, sest oma vägistamiskorda ootaval Kasparil «ei tekkinud erektsiooni». Kaspar pääseb üksnes tingimisi karistusega.