Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2015/10/26/4634955t1h9de1.jpg)
Esmalt pähe tulev assotsiatsioon pealkirjaga on karistus eluaegse vangistuse näol. Eluaegsust tuleb siin mõista teatud hetkest alates kuni surmani. Kaspar-Nils Koppel vangistab end päevikusse kirjutatud lubadusse, mille ta annab 1991. aasta sügisel, pärast oma mentori, aga ka ahistajast homme fatale’i Eduard Igaste surma: «Olen 25 aastat oma elust ära raisanud. Ma ei ole veel kordagi tundnud naist. Ma ei ole teadnud, mida ma elult tahan. Nüüd tean. Mul on väga konkreetsed eesmärgid. Järgmisel aastal peab mul olema oma kodu, see tähendab oma ruum. 1995. aastaks pean ma olema seksinud vähemalt kolme naisega. 2005. aastaks pean ma olema miljonär. 2015. aastaks peab mul olema vähemalt kolm last. Kui ma neid eesmärke ei suuda täita, siis ma lahkun elust. Ma ei ole maksimalist, aga ma ei kauple iseendaga. Sooritan enesetapu 50. sünnipäeval.»
Ent enesele antud vanne pole ainus amoki käivitaja. Õigupoolest eelneb sellele kaks nooreea seksuaalse kogemusega seotud traumat, ajal, kui liiteesnime kandev Koppel oli veel Kaspar. Ühele, homoseksuaalist professor Igaste katsele teha Kasparist enda armuke sai juba viidatud. See suhe taandub siiski «mu poisu» tasemel protežeerimiseks. Teine trauma jääb kooliaega 1981, mil kaasõpilase sünnipäevapeol osalenud Kasparit süüdistatakse koos kaaslastega alaealise grupilises vägistamiskatses. Nagu raamatu lõpuosas selgub, oli see jäänudki katseks, sest oma vägistamiskorda ootaval Kasparil «ei tekkinud erektsiooni». Kaspar pääseb üksnes tingimisi karistusega.
Kuid aastakümneid hiljem seltskonnalehes ilmunud artiklis vihjatakse võimalusele, et just siis värvati Kaspar KGB agendiks, mis olevat aidanud tal üles ehitada ka oma äriimpeeriumi. Sellest aastakümneid hiljem lugenud, tunneb, nüüd juba Nils Koppel kõige suuremat alandust. «Ärimagnaat Nils Koppelil on erektsiooniprobleemid. Nils oli ära märgistatud. Tema otsa ette oli suurte tähtedega põletatud sõna IMPOTENT. Sõna sõtkub inimese maha. Ja kui sa juba oled maha tallatud, siis ei saa enam sõnale sõnaga vastu. Siis ei kuula keegi sinu sõna.
Oled maaslamav tühisus. Söö mulda!» See meeldetuletus käivitab kättemaksu kunagisele «vägistatule», perearstikeskuses töötavale Merikesele, millest saab alguse ka romaani lõppmäng. Väärib meenutamist, et Kadastiku esikromaani «Kevad saabub sügisel» (2013) avapeatükiski alandatakse tulevase ajakirjaniku Henn Paaveli tärkavat seksuaalsust, alandajaks sedapuhku ta oma ema.
«Eluaegne» käivitub sõjaväeluurajaks värvatud «uriinihaisuse reservohvitseri» Kaspari põgenemisega treeninglaagrist. Groteskne stseen Galja katsest vägistada Kasparit rebib lahti peategelase seksuaalse alaväärsushirmu, mida siis järgnevalt kompenseeritakse naistevallutuste ja erotomaaniaga. Kui Kasparit võib pidada ohvriks, siis Nils otsib enda teisele poolele lunastust. Üks jälitab teist, teine põgeneb esimese eest. See on kohutavalt üksildaste inimeste galerii, kuhu Kadastik oma lugeja juhatab. Nagu vaataksime-loeksime postmodernse ühiskonna «Surmatantsu». Elu muidugi siin küll pulbitseb üles-alla nagu Ameerika mägedel, aga selle hiilgus osutub võltsiks ja elamine ise läbijooksuks. «Tema /Nils Koppeli/ elu oli riknenud enne, kui ta jõudis elama hakata. Kogu elu tundis ta end jälitatavana,» kõlab kahetsev resümee.
Tõotatud lapsed jäävad sündimata. Magatatud naiste arv saab esimeseks juubeliks siiski täidetud, nagu ka miljonäri staatus. Nils Koppeli naispartneritest joonistub tõeliselt traagilise kujuna välja Irmen Allvee. Kaheksateistkümneaastaselt on ta kaotanud võime emaks saada. Ta on surmaga sina peal, töötades sanitarina hooldekodus. Irmengi otsib kompensatsiooni, leides selle maalimises ja performance’is. Ta on enne Nilsiga kohtumist läbi käinud oma Kolgata, nüüd võiks saada temast Nilsi päästevöö, aga seegi jääb üksnes katseks. Taaskohtudes tõdeb Nils, et Irmenil võis olla isegi õigus, et Nils on armastanud Irmenis rohkem kujutlust temast kui teda ennast. Nii on see muidugi paljude meestega.
Mart Kadastiku neljas (tegelikult kolm ja pool, sest «Paarismäng» on kirjutatud kahasse Triin Tammertiga) romaan paistab silma kindla kompositsiooni, lugejat köitva fabuleerimise ning autorile omase käekirja (lühike, lööv lausestus) poolest, ehkki peategelases endas näeme ühte lõhestunud hingeeluga, hirmude küüsis, aga hingesügavuses ometi täiuseigatsust peitvat meest. Suur osa romaani sisust avaneb sujuvates dialoogides, mis osutab võimalusele Kadastiku järgnevaks etteasteks kirjandusväljal näitekirjanikuna. Äsja aastakümneid kestnud ajakirjaniku ning meediaettevõtja karjäärile punkti pannud Kadastik saab nüüd täiega pühenduda fiktsionaalsete maailmade loomisele.
/nginx/o/2015/11/20/4719865t1h2d62.jpg)
Mart Kadastik
«Eluaegne»
Varrak, 320 lk
Psühhoterapeut Katrin Saali Sauli kommentaar Mart Kadastiku romaanile «Eluaegne»:
Hormoonidest joobunud keha kannab teismelise Nilsi sündmuseni, millest võrsub tema eluaegne dilemma. Mees, kes vägistab, on halb. Mees, kel «ei tõuse», polegi justkui mees. Nii tunneb Nils häbi, et osales vägistamises ja häbi, et ei suutnud vägistada.
Nilsi käitumine tol elupööraval õhtul oleks võinud olla teine, kui sellele poleks varases lapsepõlves eelnenud seigad, mille Kadastik inimhingest huvitatuile teksti on peitnud. Eluaegsuse ängistav pitser löödi poisi hinge just siis. Nilsi isa jätab ta maha, kraapides poisi hinge uskumuse, et ta ei vääri armastust. Ema – poisi esimene armastus – sureb ja Nils kogeb teistkordset hülgamist. Need hingehaavad tuikavad läbi elu.
Hülgamist kogenud Nils otsib kontakti. Klammerduvalt ja kontrollivalt. Vanemate lämmatava kontrolli all kannatanud Irmen kardab kontakti ja põgeneb. Nii valusalt eluline suhtemuster.
Haavatud hinged kohtuvad, mõlemad kahtlevad – olen ma armastust väärt? Mõlemad on surmaga sina peal. Nad võiksid olla üksteisele palsamiks hingele. Heal paarisuhtel on väge parandada lapsepõlves saadud haavad. Paraku on Irmen hälbinud eluterve naiselikkuse radadelt. Lapsepõlves ahistatu kannab endas hirmu, et tal pole anda mehele tervendavat soojust ja õrnust. Ta kardab end armastuses kaotada. Kui ta julgeb hirmule vastu astuda, on hilja.
Piias ja Heges seevastu on elutervet naiselikku soojust ja alahoidlikkust küllaga. Paraku sarnane tõmbub sarnasega, haavatu otsib haavatut. Need naised on Nilsi jaoks liiga terved.
Mis mõtet on mehel elada, kui armastuse lättelt juua ei saa? Kas joobuda hoopis surmast?