Isegi radikaalsete kurdide toetajaks on seda nukufilmi peetud

«Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu». Foto: Repro

See Mait Laasi pikk nukufilm - «Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu» -, mis tuli välja kaks ja pool aastat tagasi, muutub iga päevaga üha aktuaalsemaks – ühes sellega, kuidas süveneb Euroopas pagulasprobleem.

Sellepärast näitab seda ka Postimehe kino, 19.-22. novembrini.

Mait, kas prohvetlikkus on kunstnikule õnnistuseks või karistuseks?

Ega prohvetlikkus ole vist prohvetitele enestele kunagi hästi lõppenud: nad kas visatakse kividega surnuks või põletatakse tuleriidal. Meie aga püsime kenasti oma igapäevaste toimetuste juures, ja ega Eestis ole seda filmi pagulaste kontekstis ka just väga sageli uuesti näidatud ja välja toodud. Ju oli esilinastus õnneks liiga vara. Nüüd, teistkordselt vaadates, töötavad teise plaani sümbolid isegi paremini.

Jah, 2007. aastal, kui me tööd selle filmi kallal alustasime, ei olnud pagulaste teema Eestis veel päevakorras. Mitte üldse. Mõned vietnamlased olid vist üritanud piire kombata, aga sellega see ka päädis. Ning ka filmi rahastajad olid umbusklikud, et miks on vaja Vahemere-äärse riigi probleemi vaja meil, eestlastel, teemaks võtta. (Filmi algidee pärines Kati Kovacsilt, kes selle koos Peep Pedmansoniga stsenaariumiks kirjutas.)

Aga see, et film on pärast valmimist osutunud väljaspool Eestit populaarseks, oli meile muidugi ääretult meeldiv: lisaks festivalimelus osalemisele oli võimalus näha ka seda, kuidas see inimesi avas. Diskussioonides kasutatud sõnavara oli tihtipeale üsna äärmuslik: filmi peeti USA propaganda sulaselgeks levitajaks, radikaalsete kurdide salajaseks toetajaks, puhta kunsti suurejooneliseks esindajaks. Samas ka odavaks populismiks ja sotsialismiks. Heal lapsel mitu nime.

Festivalidelt saadud auhinnad, mida saatsid kõige erinevamad põhjendused, kinnitasid omakorda, et see on puudutanud inimhulkade helli kohti sõltuvalt nende geograafilisest asukohast ja samas ootamatult sidunud erinevaid äärmusi. Ja ega kunstnik vast enamat saagi soovida ja kohustuseks võtta. Diskussioon on algatatud.

Mis pilguga te Euroopat tabanud pagulaskriisile üldse vaatate?

Ma ei tea, hea meelega sulgeks selle teema ees silmad, nagu tivolis Ameerika mägedest alla kihutades... Hoog on tänaseks päevaks päris suureks kruvitud. Eks teema juured või olla sügaval minevikus ja seotud omaaegse euroopaliku mõtteviisi ekspordiga väljapoole Euroopat. Eks vastutust tuleb kanda ka praegustel põlvedel. Selles mõttes on kunst ka üks võimalus eneseteraapiaks ning ennetustegevuseks. Kunstniku roll ühiskonnas on vastutustundlik ja oluline!

Aga mis ajab inimesed liikuma? Eks neid põhjusi ole palju ja läbi ajaloo on inimesed olnud liikumises. Kas või meie, eestlased, või osa meist. Kuid olulisem liikumisest on liikuvate inimeste identiteet ning selle teisenemine või kaotus. Lugupidamine iseendast ja teistest, erinevate kultuuride omavaheline suhestumine on globaliseerunud ilma oluline küsimus.

Mida sellises olukorras ikkagi ette võtta? Piire avama või sulgema? Silmad kinni pigistama või saabujad avasüli vastu võtma?

Ma ei tea ega oska arvata uste sulgemisest või avamisest kuigi palju – toimuvad protsessid on ikka väga jõulised. Selle asemel et piirduda vaid hirmunud uksehoidja rolliga, on ehk oluline senisest rohkem teadvustada ka meie enese kultuurilise selgroo olemasolu, tegeleda enam meie enda kultuuriga. Siis me julgeme olla tunduvalt plastilisemad, ilma et kardaksime kaotada eneseväärikust.

Kui vaadata rändrahvaid ning nende viise säilitada eneseväärikus ja olemise jõud, siis on neile oluline oma identiteedi säilitamine ka keerulistes olukordades, kui nad on ilma oma kodumaata. Selliseks alalhoiumeetodiks on nende enda lugu ja selle alalhoidmine ning tihtipeale ka oma loo ekspansioon. Aga samas mõistavad nad hinnata ka teiste lugusid, kui see on väärikalt inimeste teadvuses ja kultuuris olemas. See on vist vastastikune protsess, mis sünnib austuse pinnalt.

Küsimus oli, et mida siis ette võtta? Filmile tulnud tagasiside põhjal on mus üha enam süvenenud veendumus, et tuleb tegeleda oma lugudega... «Rohujuure tasandi» või teisisõnu

Randivälja lugudega (Tori külje all asuvale Randiväljale viivad Mait Laasi suguvõsa juured – toim.) - nendega, mis meile on olulised ja ka nendega, mis me oleme suutnud vahepeal unustada, kaotanud järjepidevuse. See on meie võimalus. Ja siis on ka teistel võimalus meiega võrdväärselt suhestuda.