Ontariost pärit sensatsioonilist teismelist Justin Bieberit on kriitikud siiani kasutanud kas süljetopsi, jalamati või poksikotina. Võimalikud on variandid ja ka kõigi kolme kombinatsioon. Õrnas eas, pöidlapõlvkonnale kohaselt internetikeskkonnas Youtube endale nime (ja miljonid) teinud Justin Bieber sai tänavu kevadel 21-aastaseks. Märgilise tähtsusega vanus ka kõige rangemate maade kriteeriumite järgi – nüüd on ta ametlikult täiskasvanu. «Purpose» on murranguline ka selles mõttes, et tegemist on üsna vägeva metamorfoosiga. Bieberi muusika on nüüd kriitikakõlblik! Kes oleks seda ette näinud...?
Kuigi plaadikaas on väga banaalne ja kole, tuleb tunnistada, et on mis on, poiss on andekas ja «Purpose» on vastu kõiki ootusi täiesti korralik sisuga album. Nojah, täpselt sellised lootused pandi ka Justini eelmisele albumile «Believe» (2012), mis reaalsuses kõlas siiski nii, nagu oleks alaealine Bambi kleepinud endale ette vuntsid, tõmmanud selga maani tolmumantli ja üritanud võltsitud dokumendi abil end sisse smugeldada kuhugi täiskasvanute peole, põues lapikpudel isa tagant varastatud sooja õllega. Mitte et lapselikkus halb oleks, oh ei, Eestiski on neljakümnesed djuudid laulnud esimesest armastusest ja polnud häda miskit. Aga Bieberi puhul see east erinemise kontseptsioon ei töötanud, teismeliste iidoli DNA kükitas lihtsalt nii tugevalt geenides. Samas, kuidas võtta. Varasem mudel oli ülimalt elujõuline ning plaati müüdi mõistagi miljoneid. Müüakse kindlasti ka seda, aga siin on tal sedakorda taga midagi enneolematut ehk kriitikute kas just üksmeelne toetus, kuid igal juhul positiivne suhtumine.