«Mandariine» mäletatakse ka 30 aasta pärast

Hollywoodi välisajakirjanike ühingusse kuuluv Sergei Rahlin naudib PÖFFihundi külalislahkust. Foto: Tairo Luttter

Tähelepanelikule lugejale ütleb Sergei Rahlini nimi nii mõndagi: just tema avas aasta tagasi seoses «Mandariinide» kandideerimisega Kuldgloobusele nii mõnegi huvitava aspekti selle telgitagustest.

Nüüd on see Hollywoodi välisajakirjanike ühingu mitteingliskeelsete filmide komitee esimehena tegutsev mõjukas mees Tallinnas, et osaleda PÖFFi žüriis.

Kas ma liialdan, kui ütlen, et natuke ka tänu teile sai eelmisel aastal ookeani taga tuule tiibadesse «Mandariinid»?

No sellist vastutust ei julge ma küll enese õlule võtta. Pealegi on meil reeglid, et ma ei tohi kellelegi oma arvamust peale suruda.

Hollywoodi välisajakirjanike ühing oli igatahes esimene, kes «Mandariinide» headuse ära tundis ja selle Kuldgloobusele nomineeris.

Seda küll. Ja ma usun ka, et meie otsus mõjutas omakorda Oscari valijaid. Sest vaadake, meie valikut usaldatakse ja aktsepteeritakse, teatakse, et me vaatame filme ka päriselt, osaleme aktiivselt filmielus, oskame neid hinnata.

Akadeemia… Ma ei taha küll milleski neile varju heita, aga komiteed, mis neil filme Oscari shortlist’i (9-filmiline eelvalik – T. T.) valivad, koosnevad vabatahtlikest, kes on enamasti pensionil ega osale enam filmielus, ühesõnaga need, kellel on palju aega…

Lihtsalt mõned arvud: eelmisel aastal näiteks oli viiest meie nominatsioonist neli hiljem ka Oscari shortlist’is ja kolm Oscari nominentide seas. Eks seegi ole näitaja. 

Mis puudutab aga «Mandariine», siis vaieldamatult avas see mingi ukse, näitas, et ka Eestis on inimesi, kes oskavad ja tahavad teha filmi. Kes üldse teadis, et on olemas riik nimega Eesti?

Kurb.

Kuulge, see on Ameerika!

Siiski, ma tean, et just teie olite see, kes andis n-ö järeleaitamistunde, selgitas, mis sõda «Mandariinides» ikkagi käib, kes kellega sõdib ja miks.

Selle võin küll omaks võtta. Meie liikmete seas on palju rahvusi koos, nii et seda võib ajalootunniks nimetada küll. Isegi meie eurooplastel oli vahel raske mõista, mis toimub. Miks abhaasid grusiinidega sõdivad, mida venelased seal teevad, miks see tšetšeen abhaaslaste poolel on ja mis eestlased siia üldse puutuvad.

Loodan, et sellest oli abi, ja mul oli seda ka hea meel teha, sest see film teenib kunsti. Mulle tundub, et praegu on maailmas palju filme, mida auhinnatakse festivalidel, mis on poliitiliselt korrektsed, käsitlevad mingit justkui aktuaalset teemat, aga kunstiliselt… Näiteks «Kohutav ilu» (Paolo Sorrentino film – T. T.) võitis Kuldgloobuse ja Oscari, aga Cannes’i festivalil ei saanud midagi. Kuidas on see võimalik? Sellisest filmist mööda vaadata?

Reeglite järgi ei tohi te valimist mõjutada ega öelda, kes on teie isiklik soosik. Kui teha seda aga tagasiulatuvalt ja küsida, mitu mullust Kuldgloobuse nominenti langes kokku teie enda valikuga ja millised?

(Mõtleb pikalt.) Kolm: «Leviaatan», «Ida» ja… «Mandariinid».

See oli tohutu üllatus, vähemalt siin, et «Mandariinid» pääses üldse sellesse mängu.

Üllatus? Siis igal juhul teenitud. Selles filmis on kunstilisus ja inimlikkus, ka emotsionaalsus, ja see on väga tähtis!  

Kui palju võis «Mandariinide» lendutõusu puhul ka tegelikult kaasa aidata aktuaalne poliitiline foon? Ukraina sündmused näiteks?

Teate, ma ei usu eriti sellesse. Ja ma võin öelda, et kuluaarivestlustes jäid kõlama selle filmi üldinimlik paatos, universaalsed väärtused, mida see esindab. Aga äkki on vastus veel lihtsam? Äkki on see lihtsalt väga hästi tehtud film?     

Mis juhtus, et hiljem Ameerika kinolevisse jõudes kukkus see aga otse öeldes läbi?

Minu silmis pole kinolevi mingi näitaja, eriti Ameerika oma. Kui Coppola hakkas tegema väikseid eksperimentaalseid filme ja keegi mainis, et neil pole kommertsiaalset menu, vastas ta: teate, kohtume 30 aasta pärast ja vaatame siis, kelle filme vaadatakse.

Ainult aeg saab näidata, mis jääb sõelale ja mis mitte. Mina usun, et «Mandariinid» jääb.

Te jagate meie asju väga hästi, meie ajalugu. Kas teil on Eestiga mingi seos ka?

(Elavneb märgatavalt.) Kohe räägin. Nõukogude Liidus, kus mina elasin, öeldi, et Riia on väike Pariis. Millega ma nõus ei ole. Ühesõnaga, Riiga sõideti üle terve Nõukogude Liidu tükikest läänt nautima. See ringkond, kellega ma ise Riias suhtlesin, sõitis aga Tallinna, et veel tõelisemat läänt nautida. (Muheleb.)

Mu sugulane töötas Viru hotellis ja mäletan, kuidas ta mind Viru baari ja basseini lubas – see oli tol ajal midagi uskumatut!

Kuuldavasti oskate te ka natuke eesti keelt.

Ei, eesti keelt ma ei oska. Aga tean, kuidas lugeda kümneni: (loeb) üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme. Peale selle oskan ma öelda «ilusad lilled» ja (vabandab ette ja taha) «kuradi puts»…

See on muljet avaldav!

(Naerab.) Kui ma teenisin 1960ndatel selles õudses Nõukogude armees, teie jaoks okupatsiooniarmees – kuigi mina teid isiklikult ei okupeerinud –, oli mul seal üks väga hea eestlasest sõber. Kahjuks olen tema nime unustanud. Meil sai alati palju nalja. Näiteks kui meid sunniti rivis marssima ja samal ajal laulma «Put daljok u nas s toboju, veselei soldat gljadi…» (tõlkes: tee meil kauge on sinuga minna, lõbusamalt, soldat, vaata…). Ja kui tuli refrään «Soldatõ, v put, v put, v put» (tõlkes: sõdurid, teele, teele, teele), laulsime meie: v puts, v puts, v puts. (Muheleb.) Te saate ju piisavalt vene keelest aru, eks?

Äkki see minu ammune sõber loeb nüüd seda ja võtab ühendust?

Elasite Riias, olite sealse ajakirja Kino toimetaja, 1979. aastal aga emigreerusite.

Ma ei suutnud seda kõike lihtsalt enam välja kannatada. See oli totaalne lootusetuse aeg: selline tunne, et värsket õhku ei anta enam kunagi. Kes oskas arvata, et juba viie aasta pärast hakkab midagi muutuma?

«1944», mis on üks Kuldgloobusele esitatud 72 filmist, ei vajanud seega mingit lisaselgitust?

Just, meenus hoopis üks teine teie film, «Inimesed sõdurisinelis» (1968, režissöör Jüri Müür – T. T.). Mind on tegelikult alati huvitanud filmid, mis näitavad ka medali teist poolt, mitte ainult vapraid Nõukogude sõdureid. Ehkki ma olen ise Nõukogude ohvitseri poeg, elanud Saksamaal, Leedus ja Lätis.

Isegi oma kursusetöö Läti riiklikus ülikoolis tegin ma Saksa filmist «Sild» (1959, režissöör Bernhard Wicki – T. T.): see on lugu noortest saksa poistest, kes kaitsevad meeleheitlikult silda, millel pole mingit sõjalist tähtsust. Töö jäi küll katki, sest mind võeti Nõukogude armeesse.

1966. aastal tuli Lätis välja veel film «Ma mäletan kõik, Ričard» (režissöör Rolands Kalniņš), mis rääkis Läti SSis teenivatest poistest. Muidugi on see täis propagandat, aga selles mõttes julge, et teema oli toona pigem maha vaikitud. Ja muide, kõik Saksa mundris mehed pole seal sugugi koletised.

Kas te teate muide sellist anekdooti? Üks lätlane kirjutab avalduse parteisse astumiseks: «Palun mind vastu võtta KPsse!» (kommunistlik partei – T. T.). Küsitakse, miks te tahate sinna astuda. Lätlane vastab: «Aga SSis olen ma juba olnud!» Muide, see on tõsilugu.

See ongi väikeste rahvaste tragöödia ja mul on hea meel, et «1944» selle nüüd mõlemat poolt arvesse võttes välja toob.

Kas SS-mundri võrdsustamine Punaarmee mundriga sealpool ookeani segadust ei tekita?

Te mõtlete seda, et SSi peetakse automaatselt pahaks? Aga Eesti ja Läti SSi ju ei kuulutatud Nürnbergis kuritegelikuks! Seda olen ma ka alati rõhutanud, kui keegi on küsinud, ja neid leidub. Pealegi arvan, et see film annab ise piisavalt selge ettekujutuse, miks eestlased SSi ridades võitlesid.

Mida te filmi enda kvaliteedi kohta võite öelda?

Sõjastseenid on absoluutne maailmatase, mis ei jää ka Hollywoodile alla. Teema on spetsiifiline, aga puudutab: mis juhtub väikese rahvaga, kellest suured sõidavad üle. Vabandage, kui ma ei saa rohkem öelda.

Scott Feinberg, keda peetakse üheks autoriteetsemaks Oscari-ennustajaks, paigutab «1944» oma viimases edetabelis koguni 11. kohale, sellesse rühma 6.–14. koha vahepeal, mida ta nimetab soosikute peamiseks ohustajaks. Kui tõsiselt seda võtta tuleks?

Ameerika filmide puhul ennustab ta muidu küllalt täpselt… Mitteingliskeelsete puhul… Kui ma õigesti mäletan, siis ei ennustanud ei Feinberg ega keegi teine mullu, et «Mandariinid» võib nii kaugele jõuda. Nii et ei maksa sellest edetabelist väga palju välja lugeda.

Ka «Vehklejat» ei nimetata kusagil.

Just nimelt. «Vehkleja» kohta võin öelda nii palju, et see võeti seanssidel hästi vastu. Väga kvaliteetne film, nagu ka «1944». Mulle on see aeg (1950ndad – T. T.) pealegi väga tuttav, sest ma olen ise ka selle aja laps. Isegi lapsed näevad filmis välja täpselt samasugused, nagu mina olin. Ja kool meenutab minu enda kooli.

Võib see üllatada?

Muidugi. (Naerab.) Mul poleks ka selle vastu midagi, kui mõlemad üllataks, nii «1944» kui ka «Vehkleja».

Kui palju mõjutab teie valikuid ühe või teise filmi kampaaniameistri osav tegutsemine?

Vaadake, kui film on vilets, ei aita miski. Isegi pidusöök restoranis mitte, sest keegi ei tule lihtsalt kohale. Või jääb toit kurku kinni – nii ebamugav on olla.

Ometi, kas tehakse ka väikesi kingitusi? 

Ikka tehakse, aga mina nimetaksin neid pigem suveniirideks. Häält ei saa osta, mingi eetiline lävi peab ka olema.

«Mandariinide» kampaaniameister saatis teie ühingu liikmetele mullu korvitäie mandariine.

See oli väga armas, väga peenelt tehtud, humoorikas žest. Aga võtame «Vehkleja», mida selle puhul võiks saata? Rapiire? Kunagi oli selline Vene film nagu «9. rood» (2005, režissöör Fjodor Bondartšuk – T. T.), mis rääkis Nõukogude vägedest Afganistani sõjas. Nemad saatsid padrunitasku, kuhu muidu käib automaadi salv, aga seekord hoopis pudel viina. Ei jõudnud see film kusagile!

Kuidas PÖFF tundub?

Väga sümpaatne. Võistlusprogramm, niipalju kui ma näinud olen, tundub kvaliteetne. Tore, et festival ei püüa imiteerida Cannes’i või Veneetsiat nagu mõni teine, vaid üritab oma nägu leida. Staarikultust ei ole – see on festival filmide eneste pärast.

Ja Tallinn?

Ma tulin alles, vanalinnas olen natuke jalutanud, mälestusi värskendanud. Hirmus öelda, aga ma olin siin viimati üle 35 aasta tagasi…

ELULOOLIST

Sergei Rahlin

- Emigreerus Lätist 1979. aastal juudi juurtele viidates, enne seda töötas Riias välja antud läti- ja venekeelse filmiajakirja Kino toimetajana.

- Tegutses pikka aega Ameerika Hääles kaasautorina, tehes filmiülevaateid.

- Teeb kaastööd Venemaa ajakirjale Ogonjok ja ajakirja Variety venekeelsele väljaandele.

- Hollywoodi välisajakirjanike ühingusse kuulub 1996. aastast ja on mitteingliskeelsete filmide komitee esimees.

- Ameerika Ühendriikides kirjutatakse tema nimi Serge Rakhlin.