Kivirähki raamat on kui sibul, mille uued kihid avanevad lugedes üksteise järel

Solarise Apollo raamatupoes esitles oma uut lasteraamatut "Oskar ja asjad" Andrus Kivirähk. Raamatule illustreeris pildid Anne Pikkov. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Viimaste aastate eesti lastekirjanduses mõjukamas rollis olnud jutukogumikud on küll igati tasemel, kuid vahel tahaks lühikese, hakitu ja lööva asemel lugeda ka midagi pikemat, läbitöötatumat ja voolavamat. Igatsus süvenemise, mõtestatuse ja pikema loo järele saab rahuldatud, kui võtta kätte Andrus Kivirähki verivärske lastejutustus «Oskar ja asjad».

Raamatu peategelaseks on Oskar, kel lasteaed seljataga ja kool peagi algamas. Kuna ema läheb Ameerikasse ja isa on sunnitud tööl käima, tuleb poisil minna maale vanaema juurde. Kaugel elava vanaemaga, keda perekond külastab harva, pole Oskaril sidet tekkinud. Koju unustatud mobiiltelefon on poisile sarnaselt paljude eakaaslastega justkui turvaese ja selle puudumine süvendab tema hüljatust veelgi. Õnneks suudab poiss trööstitust olukorrast väljapääsu leida: asjadega rääkimise telefon teeb poisi elu rikkamaks ning aitab ühtlasi leida tee vanaemani.

Raamatututvustustest ja intervjuudest jäänud mulje, et tegemist on millegi ülimalt naljaka, lustliku ja lõbustavaga, mureneb teost lugedes tasapisi, kuid järjekindlalt. Loomulikult on teoses palju kentsakalt värvikaid tegelasi. Nii näiteks kohtume röövliks hakanud naelaga, kellest saab poisi soovitusel kuuri kuulsaim näitleja, rännuhuvilise tooliga, kes peab majavälist elu esialgu võimatuks, pärast õueskäiku aga lihtsalt räpaseks, politseinikust põrandaharjaga, kes leiab viimasedki tolmurullid voodialustest ja toanurkadest üles jne. Ometi kannavad teose põhisüžeed just lüürilisemad kohad.