Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/11/535550t1hfb34.jpg)
/nginx/o/2015/11/24/4733201t1h951d.jpg)
Lastekirjanduse aias toimetades kohtab päris sageli raamatuid, kus pildid topivad oma nina teksti tegemistesse ja kui nad raamatust minema kõnniksid (oletame, et niisugune temp osutub võimalikuks), siis kaotaks lugu suure osa oma tähendusest ja sõnumist. Nende jaoks, mis pole traditsioonilised pildiraamatud ega tavapärased koomiksid, on ka oma mõiste välja mõeldud – graafiline romaan. Kõlab pidulikult, kas pole?
Selget-ranget määratlust graafilisele romaanile ei leiagi. Sille-Liis Karmi bakalaureusetöö järgi on see läbiva loo ja arenevate karakteritega mahukas koomiks. Kataloog Ester pakub märksõna alla peale pildirea vormi valatud «Biitlite», «Sineli» ja «Videviku» ka Brian Selznieki «Hugo Cabret’ leiutist» (kus täiesti eriliselt toimiva pildimaailma kõrval on kõva ports teksti lugemiseks) ning eelteismeliste seas menukaid äpardi päevikuid, mille igas lõigus joonistus või paar.