Nädala plaadid. Pootsmann ja tuvid

Chungin/St.Cheatersburg Foto: Mark Raidpere

St. Cheatersburg

How To Lose Your Value On The Heterosexual Market

St. Cheatersburg

Hinne: 4

Jüri Pootsmann

Jüri Pootsmann

Universal

Hinne: 3

EP ehk lühiplaat on tänapäeva kiires elus tubli formaat. Tutvustab artisti ära ja läheb minema. Nüüd võtamegi tutvustada ja ühtlasi ka kritiseerida kahte hiljuti Eestis ilmunud EPd. Üks neist Tallinna neopunk/psühhedeelia- bändilt St. Cheatersburg ja teine viimase superstaarisaate võitnud Jüri Pootsmannilt.

Nende olemasolu põhjused on erinevad. St. Cheatersburg on tekkinud maailma põhjusel, mis nende kirglikku ja kompromissitut iseloomu arvestades tundub olevat selline: teisiti ei saa. Jüri Pootsmanni olek paistab hetkel olevat veel selline, et ehk saab ka teisiti. Millalgi rääkis ansambli Manic Street Preachers kitarrist Nicky Wire, et ajal, mil tema hakkas bändi tegema, oli see üldse ainuvõimalik variant, et kuidagigi olla. Tänapäeval aga on noorel valida, kas teha bändi või minna näiteks Top Shopi müüjaks. Üks ei sega teist ja põhimõtteliselt vahet pole, oli Wire jutu mõte.  St. Cheaterburg tundub olevat pigem see esimene ja Pootsmann teine variant.

Kuulsa Chungini juhitud St. Cheatersburgi (bändi kuuluvad veel kitarrist Eerik, bassimees Urb ja Psychoterrori trummar Liba) jaoks on põneva ja kujutlusvõimet mahitava pealkirjaga «How To Lose Your Value On The Heterosexual Market» kolmas EP. Tundub, et nad kasvavad. Leiame siit kolm üle 10-minutilist ja ühe natuke lühema arenduse.

Bändi muusikaline olek meenutab mulle kõikidest bändidest kõige enam The Stoogest, ent ei ole kuidagiviisi ajas tagasi vaatav. St. Cheatersburgil on lihtsalt sarnased intensiivsused. Muidugi ei lõigu Chungin ennast laval, kuid ka tema lavakuju (ja ka elukuju) võib pidada performance’i-kunstnikuks. Inimene kui kunstiteos, ja St. Cheatersburgi muusika on kunst. See on art-rock, täpsemini art-punk. Mainisin kasvamist, tegelikult peaks see sõna olema hoopis «saamine» – mõned filosoofid on armastanud sellist terminit kasutada.

Saamine on miski, mis ilmneb näiteks kevade puhul. Kevad saab. Selles on pidev kasvamine, mis küll kunagi valmis ei saa. Kui kevad saab valmis, on see juba suvi. St. Cheatersburg on ka justkui pidevas saamises. Me saame neid kuulata, neil on plaate, neil on kontserte, aga me näeme ja kuuleme jätkuvalt ka potentsiaali olemasolu. Potentsiaali, mis ühelt poolt on realiseeritud ja teiselt poolt pidevas realiseerumises. Seda jätkub veel. St. Cheatersburgil on tulevikulist olekut. Nad on tuleviku The Stooges. Nad meenutavad The Stoogest homsest päevast. Kõlab väga suureliselt, aga miks ta siis ei ole.

Jüri Pootsmanni esimene EP on lepingu saadus. Pootsmann võitis superstaarisaate ja selle tulemusena annab Universal välja tema plaadi. Produtsent on plaadile valitud parimatest parim – Sten Sheripov. Mees, keda tihkan pidada geeniuseks. Pootsmann on saanud laulmiseks kaks Vaiko Epliku lugu, kaks Sheripovi oma ja ühe loo veel. Sheripovi produktsioon on klaar ja tummine samal ajal. Epliku lood tunduvad olevat natuke sellised sahtlipõhjast leitud ja plaat nendega veel korralikult käima ei lähe.

Kolmas, Sheripovi kirjutatud «Aga siis» on sellise kergelt sädeleva, elektroonilise ja disko läikega asi. See on plaadi tipphetk, milles ka Pootsmann võtab sellise r’n’b-likuma hiiliva vokaali sisse. Lugu, mille saatel kõlbab riietuda, et reede õhtul välja minna. Muidugi, kui on, kuhu minna. Pootsmannil lauljana veel karakterit pole, kuid loodame, et see tuleb. Ka Pootsmann on potentsiaalimees, aga see potensiaal väljendub tema puhul teisiti kui St. Cheatersburgi puhul – me veel ei kuule seda, kuid võime ja kindlasti ka tahame loota.