Anotonio Sanchezi ja Migrationi kontsert 29. novembril Vabal Laval.
Antonio Sanchez - trummid
Seamus Blake – saksofon
John Escreet – klaver
Matt Brewer –bass
Arvustus: mõõgameistri maagia trummikomplekti taga
30. november 2015, 13:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anotoni Sanchezi ja tema ansambli Migration kontserti pühapäeva õhtul Tallinna Vabal Laval võib pidada üheks kõige paremaks kontserdiks, mida Jazzkaar veerand sajandi jooksul (sedapuhku Jõulujazzi raames) eales Eestis korraldanud on. Arvestades, milliseid staare Anne Erm on varem Eesti lavadele toonud, muutub kiitus veel kõrgemaks.
Enne, kui kontsert Vaba Lava istekohtade poolest üsna pikaks soolikaks venitatud saalis sai alata, sai publik kuulda kaht sissejuhatavat sõnavõttu. Anne Erm tuli lavale ning avaldas heameelt, et saalis on nii palju muusikud, sest «nemad juba teavad, kus kohas aplodeerida». Sanchez ise seletas sama asja natuke pikemalt lahti.
Käsil on grupi viimase plaadi «The Meridian Suite» promotuur. Reedel Norras, laupäeval Rootsis, pühapäeval Eestis. Plaadi materjal esitataksegi kontserdil ühe süidina, lugude vahel pause ei tehta. «See pole nagu sümfoonilise muusika kontsert, kus keegi tahab korraga aplodeerida ja teised siis vaatavad põlglikult, et on vast jobu. Meie kontserdil plaksutage just siis ja niipalju, kui tahate, me saame sellest ainult energiat juurde.»
Ja siis läks lahti. Trummikomplekt oli lavale paigutatud küljetsi, mis väga hea. Tavaliselt kaob trummar taldrikute taha ära ja temast ei paista enam, kui higine peanupp. Pühapäevasel kontserdil said kõik, aga eeskätt need, kes istusid saali eesotsa paremal küljel nautida Sanchezi maagilist mängutehnikat.
Trummarit esinemas näha oli kui jälgida mõne idamaise mõõgameistri, näiteks iaido harrastaja liigutusi. Tundlik, täpne, õrn, jõuline. Seejuures oli kuulda, et kõik need hullumeelsed sünkoobid ja soolod on täpse mõttetöö ja komponeerimise tulemus. Iga heli, iga liigutus täpselt paigas.
Improvisatsiooni tundus pühapäevasel kontserdil olevat imevähe, kui üldse. Iga muusik teadis täpselt, mida ta teeb, kus algab ja kuidas lõpeb tema partii selles tunniajases vaimustavas jazz-süidis. Oli kuulda Chick Coreale ja Pat Methenyle (mõlema mehega on Sanchez koos plaadistanud) omaseid tundlikke ja meditatiivseid kompositsioone. Siis lõikus selle vahele Miles Davise kokaiiniperioodile sarnaselt kõlav neurojazz või lausa Black Sabbathit meenutav helimüür.
Instrumentalistide omavaheline koosmäng oli erakordselt hästi tasakaalus, tavalise jazzkvartetiga võrreldes said löökriistad muidugi rohkem tähelepanu. Kontserdi põhiosa lõppedes tõusis saal (kus millegipärast oli ka mõned vabad kohad) üksmeelselt püsti ning tulisele aplausile vastas ansambel 25-minutilise lisalooga, täpselt sama nauditav ja meisterlik kui kõik eelnenu.