Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/11/30/4755549t1h7290.jpg)
Soolisest ebavõrdsusest on kunstis ja teatris räägitud varemgi, kuid «Sugu: N» juures on kokku saanud kõik vajalikud tingimused, tekitamaks meie konnatiigis vajalikku veelainetust: tuntud sõnumiedastajad, selge ja kunstiliselt tugev sisu ning läbimõeldud turundustöö.
Teater on oma olemuselt sotsiaalne ja kommunikatiivne, kuid ühiskondliku mõju taotlus pole sugugi enesestmõistetav. Suur osa esietenduvatest lavastustest «juhivad tähelepanu probleemile» ja «kutsuvad kaasa mõtlema», vähemalt teevad nad nägu, et selle poole püüeldakse. Valdavalt jäävad teemapüstitused liiga arglikuks ja ambitsioonituks, mistõttu soovitud diskussiooni tegelikult ei järgne.
Toetava tugistruktuurita ühekordne poliitilise sõnumiga pop-up ei avalda mõju, vaid hajub üldisesse kultuurikihti. Nelja näitleja (Evelin Võigemast, Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Hilje Murel) eestvedamisel loodud «Sugu: N» on aga just nimelt ambitsioonikas, julge, terav ja läbimõeldud. Senini on sellist poliitilist teatrit viljelenud eelkõige teater NO99, millega on kerge soovi korral ühisjooni leida.
Teatri vahenditega kampaania
«Sugu: N» on laiem kui vaid Vaba Lava saalis mängitav lavastus. Sotsiaalkampaania juurde kuuluvad nii lavastuse video Hooandjas kui ka reklaamiseadusega vastuollu läinud aktifotodega välireklaam. Alastusega meediakünnise ületamine on seltskonnaajakirjanduses sage nähtus ja kergeim viis ajutist odavat kuulsust koguda, kuid edeva ekshibitsionismi asemel kohtab mõtestatust selle juures harva.
Lavastustiimi initsiatiivil on ilmunud uue, samanimelise ajakirja esimene number. Loodan, et sügistalvine number ei jää ainsaks, vaid väljaanne hakkab ilmuma regulaarselt. Ühekordse numbrina on ilmselt tegemist kõige sisukama Eestis välja antud teatrikavaga. Järjepideva ilmumise korral oleks olemas vähemalt üks (naiste)ajakiri, mida lugedes ei pea kartma piinlikkust või pidevat hämmastumist. Feministlikul mõttel puudub Eestis senini laiema üldsuse jaoks lugejasõbralik ja silduloov häälekandja.
Ühiskondliku mõju saavutamiseks on vaja, et sõnumiedastaja oleks vastavas valdkonnas juba tunnustatud ja/või tuntud. Kõik neli näitlejat on kahtlemata silmapaistvad avaliku elu tegelased, kes on ennast oma erialal tõestanud ning juba ainuüksi seetõttu meediapildis mõjusad.
Evelin Võigemast ja Mari-Liis Lill on astunud korduvalt üles sotsiaalsete liikumiste toetuseks ja võtnud olulistel päevakajalistel teemadel sõna, tuues lavale kaasa ka teemakohase tunnustatuse. Kes siis ei mäletaks olulist küsimust «Mis on sellel pildil valesti?»? Küsimuse kerkimisest saab varsti kaks aastat, kuid olukord pildil on läinud kõhedust tekitavalt teravaks, vajadus vastuste ja eelkõige lahenduste järele on tugev.
Lapsepõlve määrav tähtsus
Lavastus tegeleb naiseks olemisega ühiskonnas, perekonnas ja naise enese jaoks, kujutades valukohti nii iroonilise muige kui ka täie tõsidusega. Statistikat sisaldav ja mõisteid defineeriv algus on lavastuse ainus akadeemiliste sugemetega osa, millele järgnevad isiklikumad, poetiseeritumad ja kujundlikumad stseenid. Seejuures on algus ise väga kujundlik: kolm kriiskavat Tuhkatriinut ahistavad võrdõiguslike ideede nimel võitlusse minevat don Quijotet.
Evelin Võigemasti hiilgav spordikommentaar (super)naise päevast teeb väga selgeks, kui ebavõrdselt on paarismängijate vahel jaotunud perekondlikud kohustused. Lähisuhtevägivalla teema tõstatab Hilje Murel, lausumata vägivallast sõnagi, sest «kõik on hästi».
Mari-Liis Lill tunneb kaasa naisi tabanud (ajaloolistele) kannatustele ja piirisituatsioonide dilemmadele. Naistel eriliselt hästi väljaarenenud süütunnet kujutab Ursula Ratasepp, kes peab süüdistuskõne iseendale kui naise koondkujule ja määrab endale karistuseks tingimisi surmanuhtluse.
Visuaalselt elegantselt teostatud lõpukujund pöörlevaks voodikarusselliks muutuvast kristall-lühtrist viib taas mõtted juba tuttavale rajale: ideed, mille taustal lapsed kasvavad ja millele nad alt üles vaatavad, on määrava tähtsusega.
Lavastuse Hooandja reklaamvideo lõpus lausub väike tüdruk: «Poisid ja tüdrukud on erinevad: ma ei tea, millepärast.» Sotsiaalses plaanis ei olegi selleks põhjust, lastele lihtsalt õpetatakse bioloogilisest soost lähtuvat sobivat ja mittesobivat käitumist. Sel moel elavadki palgalõhe, klaaslagi, soostereotüübid ja kõik nende sõbrad õnnelikult igavesest ajast igavesti.
Jään ootama lavastust «Sugu: M», sest ka mehed kannatavad soostereotüüpide all: «kõva mehe» kõrvale on leiutatud isegi eraldi sõna «pehmo».
Arvustus on valminud Tartu ülikooli kursuse «Teatrikriitika praktikum» raames.
UUSLAVASTUS
«Sugu: N»
Lavastuslikuks tervikuks seadnud Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, dramaturg Maria Lee Liivak. Tekstide autorid Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp, Evelin Võigemast ja Maria Lee Liivak
Tallinna Vaba Lava kuraatoriprogrammi esietendus 25. novembril