Pole vaja oskusi, vaid motivatsiooni!

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marco Laimre
Marco Laimre Foto: Erakogu

Marco Laimret peetakse kuidagi vastaliseks kujuks kunstiväljal. Tema positsiooni pole nii lihtne määratleda. Ta on ka kunstiakadeemia fotoosakonna professor. Hobusepea galeriis on Laimrel üle viie aasta taas uus näitus pealkirjaga «Nurrr», mille märksõnadeks on motondus ja lõbu. Tegelikult on see peaprooviks kahe aasta pärast toimuvale suurele n-ö juubelinäitusele Kunstihoones.

Kuidas Marco Laimre nende vastuoluliste positsioonide vahel ise liigub, käisime uurimas EKA fotoosakonnas. Enne mind oli ta just kõnelnud sotsioloogiga, kes tuli tegema uurimust.

-Maalikunstnik peab oskama akadeemiliselt maalida, olen ma aru saanud, et oma diplom kätte saada. Kas fotokunstnikul ka mingisugune selline standard on?

Ma rääkisin just sotsioloogiga sel teemal, saan kohe sujuvalt edasi lasta. Maalikunstnik peab maalida saama, see on, mida ta peab saama. Mida sa ikka talt nõuad? No loe Houellebecqi. «Kaart ja territoorium», praegu populaarne raamat. Tema peab maalida saama. See tähendab, et ta peab saama üksi olla. Istub ööd ja päevad kuskil oma ateljees ja maalib. Tuleb mõni komisjon sisse, ütleb, see on hea või see on pask, ja siis ta jälle läheb ja maalib üksinda. Kogu lugu. Ma muidugi utreerin ja teen maalikunstnikele väga liiga.

Kui hakkad aga kasutama muid vahendeid – näiteks kaameraid –, siis nii ei saa, siis pole sul üksindusega midagi peale hakata. Mul ei ole selle kaameraga peale selfide, maastiku ja kosmose pildistamise üksinda midagi teha (Laimrel on käes Canoni kaamera ja me arutame ka Canoni vs Nikoni kaamera rivaliteeti).

Kui sa ei istuks selle koha peal, võiksin ju teha pildi ja pealkirjastada selle, et see on koht, kus ajakirjanikku ei ole. Osa kunstist sellega muidugi tegelebki, kuskohas ei ole midagi, aga mind selline asi ei huvita. Fotograaf on sotsiaalne olend. Aga seda peab ka ütlema, et me ei koolita siin fotograafe, me tahame kunstnikke.

-Mida sotsioloog tahtis?

Sotsioloog käis mingisuguse tabeliga, aga ma keeldusin neid tabeleid täitmast, sest need olid täis klišeesid – selliseid klassikalisi liberaalkapitalistlikke mõisteid nagu loomingulisus jne. Mul ei ole selliste mõistetega midagi peale hakata.

Mõtlesin, et silmast silma räägin talle ausalt, sest ma tegelikult olen jubedalt huvitatud sellest, et korralikku sotsioloogiat tehtaks. Ta küsib, kuidas me võtame inimesi sisse. Ma võin talle silmast silma ausalt ära rääkida, kuidas see käib, aga mingisuguse tabeliga pole nüüd küll midagi peale hakata.

-Kuidas te võtate inimesi vastu, küsiksin siis ka?

Kes on lahe, selle võtame. Ega ma täpselt ei oska ka öelda, mida see tähendab. Lahe tähendab seda, et on mingi osa asju, mida sa ei ole – näiteks sa ei ole känd jne. Aga mis sa oled, see on juba individuaalsem ja keerulisemalt defineeritav.

Me võtame, ja õige ongi öelda «me võtame», sest uusi üliõpilasi võtame vastu kõik koos, üliõpilased teevad lõppude lõpuks valiku, keda nad enda hulgas näha tahavad. Nemad hakkavad ju üksteisega kolleegidena tulevikus koos töötama, kui hästi läheb – kes olen mina, kes ütleb.

-Aga ikkagi, kas peab ka olema mingisugune standard, mida üks korralik fotokunstnik peab oskama, näiteks kompositsioon?

Eieieieieiei. Niikuinii ei tea keegi sellest mitte muhvigi.

-Kuldlõige jne.

Kaasaegse kunsti maailm algab sellest, kui nad satuvad siia sisse, siis hakkavad nad ise seda looma. Kaasaegses kunstis ei ole ju nii, et sa pead midagi oskama. Kui ma tahan maali, tellin selle Hiinast, f... hell, ja ongi kogu lugu. Mitte ei lähe Saadoja või Kongi juurde, kes vaevleb mitu aastat ühe ruutmeetri kallal. Sa ei pea midagi oskama, aga sul peab olema motivatsioon!

Sama on kirjutamisega. Ma olen mitu korda alustanud romaani kirjutamist ja siis mõelnud, et kurat… mitte et mul oleks aukartus selle ees, aga mul puudub pidev motivatsioon seda teha. Pead suutma ennast hoida ühel rajal, muidu käid nagu kass, kes ajab liblikat taga.

-Sa ise ka väga tihti näitusi ei tee.

Selleni tahtsingi jõuda. «Nurrr» on nüüd viie aasta järel esimene näitus. Sina, Janar, oled selles osas tähtis, et üks sinu üks tekst – «Avangard», mis ilmus raamatus «Ekraanirituaalid» – on selle näituse puhul oluline. See, kus vähk hüppab jõest välja sillale.

Aasta otsa sõitsin mootorrattaga mööda Eestit ringi ja arutlesin erinevate sildade üle, milline see konkreetne sild võiks olla, kuhu vähk hüppab. Lõpuks see sild, mis ka näitusel näha on, oli kiviviske kaugusel mu elukohast. Raeküla, Pärnu lõunaserv, Sindi-Lodja. Ma olin enda peale solvunud, sest sõitsin aasta otsa ringi, otsisin seda silda, kuid see oli hoopis mu kodu juures.

Sul on seal kirjutatud, et nüüd alles läheb lugu lahti. Mul samuti läheb sellest näitusest lugu lahti ja lisa on tulemas. Sellel näitusel seda lisa veel pole, kuid see tuleb suurel näitusel. Ma käisin kuraatoritega sellest vähiloost rääkimas. Kuraatorid ei uskunud. Nad teadsid, et ma võin hullu panna, aga et nii jõhkralt... (Naerab.) «Nurrr» on siis pigem selline ettevalmistav näitus suurele näitusele Kunstihoones, mis tuleb 2017 – n-ö juubelinäitusele. Kuigi ma alati rõhutan tudengitele, et kui te hakkate sünnipäevasid pidama, on teie kunstnikukarjäär õhta poole.

-Aga sa siis ikkagi pead juubelit, ütlesid «juubelinäitus».

Eiii pea juubelit, aga kuidagi tuleb ju öelda. Aga praegune on jah selline riivamisi puudutav näitus. Umbes kolm aastat tagasi sain aru, mis kunst mind alles hakkab huvitama.

Vahepeal tuleb EKA fotoosakonna kööki, kus me räägime, Eesti Kunstnike Liidu asepresident Elin Kard ja Laimrel oleks aeg minna osalema mingisuguses komisjonis, kes midagi tähtsat otsustab. Lepime kokku, et pigistame veel natuke aega.

Laimre: Akadeemiline idiotism peksab sisse. Aga kolleegide ees ei tohi kunagi olla üleolev. Aga teema juurde. Sain aru, mis kunst mind hakkab huvitama. See peaks olema selline do-it-yourself ja kehaliselt läbitunnetatud ideoloogia. Ja mis saab olla kehaliselt veel rohkem läbitunnetatud kui motokross. See paneb su ikka paika.

- Sa oled siis harrastusmotokrossimees?

Jaa. Do-it-yourself. Tee-seda-ise-motomees. Nii nagu mingi osa motondusest ongi. On ka teine osa moondusest, mis pole do-it-yourself, on pigem selline brändiideologia: ostan Harley Davidsoni ja siis olengi mootorrattur, käin nahkades ja lasen masinale hoolduse teha.

Aga kogu motondus baseerub minu meelest ühel asjal, mis mind ka selle näituse puhul huvitab, ehk nurrumisel. See tähendab eesmärgita tegevust. See on olek. Motondus ei ole see, et sa sõidad mootorrattaga töölt koju või vastupidi, see on ka seda, kuid seal on midagi veel. Mind just huvitabki see midagi-veel-faktor ehk fun-faktor. Lõbufaktor.  

Fun-faktor on midagi, millega hinnatakse asjatundjate hulgas tehnoloogiat. Näiteks et fun-faktor on 3,5 5st. Sõnades on fun-faktorit üsna keeruline väljendada, sest see tähendab lihtsalt, et sul on fun, see on miski, mis toob sulle naeratuse näole.

Motondus on üks nendest kasututest asjadest, mida inimkond viljeleb, sarnanedes selle poolest hästi palju kunstiga, ehkki küll väikese erinevusega: kui ma ütlen, et ma olen kunstnik, ei viitsi keegi mu juttu enam kuulata, kui aga ütlen, et olen mootorrattur ja mul on mootorratas, võid õhtuni rääkida.

-Kuidas kunstis praegu selle fun-faktoriga on?

Seda ma siin otsin või püüan otsida. Minu arust läks nullindatel seda faktorit natuke kaduma. Me oleme näinud nii palju kohutavalt formaalset, mittemidagiütlevat ja nüri kunsti. Kuigi praegu läheb juba natuke paremaks. Aga ma tahaks tagasi natuke rohkem mõttekust. Jah, ma tean, et olen lootusetu. (Naerab.) Aga ma ei kaota seda võitlust!

-Miks kunst sinu arust nullindatel selliseks puiseks muutus?

Põhjuseid on mitmeid, aga kõige enam kahtlustan kunstituru diktatuuri. Selge on, et see uusformalism pole ju kunstnike poolt välja käidud asi, vaid ikka turu nõudega – me peame midagi müüa saama, palun andke meile midagi müüa. Ma saan ka sellest aru, sest midagi võiks ju müüa, miks mitte. Kui tahate müüa, müüge, inimesi on ju palju, aga mina, sorry, ei osta, ma ostan selle asemel hoopis mootorratta.

-Ja maali tellid Hiinast.

Jah, no problem, tehakse ära. Hea küll, ehk käitun praegu liiga ekstravagantselt, võib-olla anakronistlikult kunstnikuna. Tudengid küsivad, et miks sa midagi ei tee. Neil kaob nagu usaldus ära. Ma ütlen, et teen küll, aga see on teistmoodi. Ma ei istu ateljees ja ei maali. Noh, vahel võib-olla maalin ka. (Naerab.)

Aga koolitöö kõrvalt saab lubada seda, et ei pea aastas kolme näitust tegema. Saab lubada endale, et ei pea kogu aeg midagi tegema, sest tahaks ju ikka natuke ka originaalne olla. Kõik need kunstniku mured.

Aga ma ei pea näitusi tegema, vaid saan käia ja tudengitele jama ajada. Öelda neile, et vaadake aknast välja, kärbes lendab. Me saame siin siiski tegeleda asjadega, mis on a priori üsna lootusetud.

-Mida see tähendab?

Maailmas ei ole palju kohti ja varsti ei ole ka kunstiakadeemias seda võimalust, et sa saad tõepoolest tegeleda asjadega, millel pole mitte mingisugust eesmärki, vaid mis on lõbus ega ole sealjuures veel meelelahutus, vaid ikka sügavama mõõtmega ka. Aga põhimõtteliselt on see lahing kaotatud neoliberalistliku n-ö loomemajanduse surve ees. See tuleb peale.

-Millega EKA lõpetanud fototudengid tegelevad?

Kõigega – pulmafotograafidest direktorite ja poliitikuteni välja.

-Kas sa oled pulma pildistanud?

Pulma ei ole, matuseid olen.

Marco Laimre (47)

-«Nurrr» on Marco Laimre 20. isikunäitus.

-EKKMi (Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus) asutaja ja juhatuse liige.

-Esindanud Eestit kahel korral Veneetsia biennaalil, 2001 kunstnikuna ja 2009 kuraatorina.

Tagasi üles