Mitte ainult jänestest

Martin Baltscheit «Jänese kuld»

FOTO: Raamat

Neid kaht pildiraamatut ühendab mõnda muudki kui sõna «jänes» pealkirjas, kaanekujunduse koloriit, surm ja linnunimeline kirjastus. On imetlusväärne, kui sügavamõttelised ja psühholoogiliselt peenekoelised võivad olla lastetoa riiulile paigutuvad raamatud. Kadestage, filosoofid, kes te kirjutate köidete kaupa tarku arutlusi, et millenigi välja jõuda! Lastekirjanik ja kunstnik jõuavad, sipsti, tulemuseni. Käsikiri mahub enam-vähem A4 formaadile. Piltidega kokku saab umbes kolmkümmend lehekülge. Sõnum tuleb salakesi sõnadetagusest ning piltide vahelt ning, olles vormitud emotsiooniks, jõuab otse lugeja-kuulaja hinge.

Tellijale

Kumbki raamat esindab oma ajastut. Sestap on «Sametjänes» (esmatrükk aastal 1922) pikem ning olemuselt nagu romaan: jälgib keskse tegelase elu ja arenemist pika perioodi vältel. Lugejal pole vaja lünki täita, sest autor selgitab, kuidas lood on. Nimitegelasel läheb lõppude lõpuks hästi. «Jänese kuld» ilmus aastal 2013, teksti on silmatorkavalt vähem, allteksti sellevõrra rohkem. Nimitegelane sureb kohe alguses, mis vallandabki sündmused ja lõpp on lünk, mille mõtlev lugeja peab ise täitma.

Kujunduse ühine joon on koloriit ja meisterlikkus. «Sametjänes» ilmus eesti kunstniku piltidega. Võimalik, et originaalillustratsioonid polnud piisavalt ilusad, aga päris kindlasti näeb raamat nüüd kaasaegne välja. Zaripi värvivalik on sametine ja šokolaadjas, kujutluslaadis eriline pehmus, mis sobib lastetoa idülli kujutamiseks haruldaselt hästi. Mängujänesele on kunstnik osanud anda mitu ilmet: uudishimu, kurbus, rõõm, hellus. Ja mis tal kasutada on olnud? Kehahoid ja nööpsilm vaid.

Tagasi üles