Põlvkondi siduva hobi kiituseks!

FOTO: Mihkel Maripuu

«…meie tegemiste tagune maailm on niiiii suuuur…» tõdeb Vladislav Koržets Tarmo Tuule juturaamatu saatetekstis. Jutud, teadagi, kalastamisest ja kaladest. Inimestest ikka ka. Nendest väiksemapoolsetest. Igas loos saadakse peale saagi ka midagi muud. Igasse loosse on autor pannud õpetuseiva.

Tellijale

Loos «Kallid naised undamas» kirjutab Tuule: «Mis võiks olla üldse toredam kui oma kõige kallimaga koos kõrge heina sees mööda mudast rada metsajärve poole mütata?» Vägisi tulevad meelde Kivirähk ja tema raamatu tegelane Siim, kes võttis lausa kahvli kätte, et sellega «motiveerida» isa teda kalale viima. Kalalkäik on justkui isade-poegade (emade-tütarde, soovolinik oleks Tuulega rahul!) koostegutsemise tipptegevus. (Ehkki asja ajavad ära ka seenelkäik ja kümned muud toimetamised.)

Võiks ju arvata, milline laps tänapäeval ikka õngega kalal käia viitsib või võrguga kalastab. Võrgus (loe: netis) veel, aga päriselt… Et küllap on tegu autori helgete lapsepõlvemälestustega. Vale puha! Pole see ilmaelu nii palju muutunud ühti. Sel suvel tõi kaheksa-aastane naabripoiss mu kassile kala ja jälgis uhkusega, kuidas tema saak vuntside taha kadus.

Tagasi üles