Läti sõprade hea vana ilm

Anšlavs Eglītis «Pansion lossis»

FOTO: Raamat

«Võib-olla annab see tunnistust iseloomu teatud pinnapealsusest, kuid ma talusin paguluses olemist hõlpsamini kui nii mõnigi kirjanikust sõber,» tunnistab läti kunstnik ja kirjanik Anšlavs Eglītis (1906–1993) oma mälestuste romaani «Pansion lossis» teise lõigu alul. Kuid näe, tuli kätte aeg, Eglītis polnud veel kuuekümnenegi, ja avaldas 1962. aastal Los Angeleses oma raamatu. Leidsin selle Tallinna raamatupoe laialt poelaualt kui kõige jubedama kaanega teose ja millegipärast tuli tahtmine võtta ja vaadata, et ega see ometi lätlane ole. Ja oligi. Mis ei ütle midagi lätlaste, vaid meie kirjastuse kohta. Aga tõlge on suurepärane, eestiaegses keeles, mis mulle eriti meeltmööda, nüüdseks lahkunud Valli Helde poolt ammu tehtud.

Tellijale

Kui miski on maailmas viltu, siis see, kui vähe ma lätlastest tean. Mõnel rahvusvahelisel seminaril olen avastanud, et kokteilitunni lõpuks tõmbab küll iseenesest nende poole nagu soomlastegi suunas, aga tegelikult? Et Kaupo oli reetur või mis? Siit raamatust saab lugeda, et hoopis kangelane: Eglītise isa, kuulus kirjanik, sai riigilt 1920. aastal kingiks oma «lossi» – nagu nad seda juba enne maja nägemist nimetasid – just Kaupo ajaloolistel mail, mis tegi nad eriti uhkeks.

Eglītise oskus kirjeldada, pajatada ja keelt veeretada on suisa teraapiline. Soovitan soojalt depressiivsetele. Ehkki lõpuks pansionaadiks sätitud lossi asub alama parasjagu hulle, petiseid ja muidu neurootikuid. Kuid noorele Eglītisele see kõik ei loe. Ta kirjeldab suveelu oma «lossis», mis osutus parajaks ülisuureks puulobudikuks – kujutan ette, et umbes nagu Roela mõisa peahoone. Oma kalapüüke ja sportimisi naudib. Maailm on turvaline, vaene, aga kindel ja muretu. Eglītis kirjeldab oma «lossi» külalisi, tuntud läti kunstnikke, nii nagu oleksid need tema enese voolitud malendid, kenasti naeltest jalad alla löödud. Kunstnikuna oskab ta tabada olulist, tekst ei lohise, hakkab vaid, mida edasi, seda kiiremalt ja kaleidoskoopilisemalt pöörlema, nii et lõppedes on kahju, et otsa sai.

Tagasi üles