«Võib-olla annab see tunnistust iseloomu teatud pinnapealsusest, kuid ma talusin paguluses olemist hõlpsamini kui nii mõnigi kirjanikust sõber,» tunnistab läti kunstnik ja kirjanik Anšlavs Eglītis (1906–1993) oma mälestuste romaani «Pansion lossis» teise lõigu alul. Kuid näe, tuli kätte aeg, Eglītis polnud veel kuuekümnenegi, ja avaldas 1962. aastal Los Angeleses oma raamatu. Leidsin selle Tallinna raamatupoe laialt poelaualt kui kõige jubedama kaanega teose ja millegipärast tuli tahtmine võtta ja vaadata, et ega see ometi lätlane ole. Ja oligi. Mis ei ütle midagi lätlaste, vaid meie kirjastuse kohta. Aga tõlge on suurepärane, eestiaegses keeles, mis mulle eriti meeltmööda, nüüdseks lahkunud Valli Helde poolt ammu tehtud.
Tellijale
Läti sõprade hea vana ilm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui miski on maailmas viltu, siis see, kui vähe ma lätlastest tean. Mõnel rahvusvahelisel seminaril olen avastanud, et kokteilitunni lõpuks tõmbab küll iseenesest nende poole nagu soomlastegi suunas, aga tegelikult? Et Kaupo oli reetur või mis? Siit raamatust saab lugeda, et hoopis kangelane: Eglītise isa, kuulus kirjanik, sai riigilt 1920. aastal kingiks oma «lossi» – nagu nad seda juba enne maja nägemist nimetasid – just Kaupo ajaloolistel mail, mis tegi nad eriti uhkeks.