Luulehetk – hetk luules

Lehte Hainsalu «MISKI PEAB OLEMA PÜHA»

argipäevade hallis,

miski on hingele kallis

ähmaste püüdluste vaevas.

Tuule ummuksis müha,

rasketes mõtetes taevas

langeb kui pääkott mu üle.

Aasade alasti süle

igatseb, igatseb lund,

ootab teenitud und

üdini kohrunud muld.

Kaskedelt kukkunud kuld

igatseb määnduda mullaks.

Juurtesse surutud mahl

igatseb urbade kullaks,

igatseb hõljuvaks tolmuks.

Tulev igatseb olnuks.

Pistandtaras kuid pahl

tagasi igatseb puuks –

tunda veel nirgumas mahla,

pungades hõise ja nuuks!

Mõistan raagunud kaske,

mõistan ka põimitud pahla:

saada millekski muuks

ülepääsmatult raske.

Trotsida määratud saatust,

suletud väravaid praotada,

kirglikult eitada jaatust,

kirglikult jaatada eitust,

lahti ütelda leitust,

uuesti leida ja kaotada...

Lehte Hainsalust (1938) raamatu ning sellele järje kirjutanud Valeria Ränik, ise kirjanik ja kirjandusuurija, ütleb end ja eesti üht viljakamat ning mitmekülgsemat autorit siduvat lakkamatu otsing. Tõepoolest, Hainsalule pole olnud võõras ükski luule- ja proosažanr, kuid kõiki neid läbib üks omadus – sõnataidurlus ja kõrgeetiline hoiak. Siinse, 1970. aastal kirjutatud luuletuse avarea on Ränik tõstnud 2004. aastal ilmunud monograafia pealkirjaks just sellesama põhjendusega: Hainsalu kujutatud elu lakkamatus ringkäigus (need järgnevust tähistavad mõttepunktid luuletuse lõpus, alliteratsioon ja kordused, vokiratta rütm) peab ometi olema miski püha, mis peatab voolu ja laseb ilmuda kordumatusel.

Tagasi üles