Minna või jääda?

FOTO: Gabriela Liivamägi

Tambet Seling, Kadri Adamson, Ireen Kennik ja Meelis Rämmeld defineerivad eestlust 21. sajandil.

Mida igatsed Eestist ära olles kõige rohkem? Kartulisalatit, lund, eesti keelt? Olles ise neli raksu Eestist eemal elanud, mõjub Endla teatri uuslavastuses «45 339 km² raba» välja mängitud koduse toidu igatsus äratundmisrõõmu pakkuvalt. Kohuke, must leib, kohupiimakook – neid ma igatsesin.

Andra Teede kirjutatud ja Laura Metsa lavastatud näidendi aktuaalsust on raske üle hinnata. Teist hooaega teatris töötava noore lavastaja ideest sündinud töö on suur õnnestumine. Räägib see eestlusest kojujääjate ja väljarännanute pilgu kaudu. Nüüd. Siin ja praegu.

Siin- ja sealpool seina

Lavakunstikooli dramaturgiharidusega (tuntud kui «Õnne 13» stsenarist) Andra Teede näidend põhineb dokumentaalsel materjalil: sarnast meetodit kasutas ta ka oma eelmises, kõrgelt hinnatud näidendis «Estoplast» (Vanemuise teater). «Raba» jaoks intervjueeriti välismaal elavaid eestlasi ning tehti internetiküsitlus, millele vastas suisa 934 inimest.

Teede tekst on tänapäevasele dramaturgiale omaselt erinevas stiilis ja vormis stseenide kogum: tegevuslikud stseenid vahelduvad mono-, dia- ja polüloogidega. «Raba» ei jää aga üksikute väliseestlaste portreedeks, vaid kasvab poeetiliseks üldistuseks. Ja see on selle teksti suurim väärtus.

Teksti voorused toob esile nutikas ja rütmitundlik lavastus, kontseptuaalselt tugev lavakujundus (Illimar Vihmar), sellega sobituv videokujundus (Terina Tikka) ja meeldejääv muusikaline kujundus (Feliks Kütt). Vihmari idee poolitada lavaruum seinaga annab kogu lavastusele selgroo ning mõjutas nii teksti autori, lavastaja kui näitlejate tööd.

Endla teatri Küüni astudes tuleb publikul kõigepealt valida pool. Sein saab justkui eesti rahva poolitajaks – kodumaisteks ja välismaisteks. Sein annab võimaluse tegelane olla ka Skype’ile, mis on hädavajalik side kodu- ja väliseestlaste vahel. Sein rõhutab ka näitlejate esitatud erinevaid positsioone ja seisukohti.

Aeg-ajalt avatakse seina sees olev uks ning tekib võimalus lehvitada «teise poole rahvale» ja mõelda, mida nad seal küll teevad. Sein sümboliseeribki mõtet, et kusagil mujal on alati parem. Lavastuslikult on aga mõlema poole tegevus oskuslikult ja põnevate võtetega jaotatud.

Ideede poolest ei nõua lavastus aga vaatajailt selge positsiooni võtmist ega rõhuta mustvalget vastandumist. Just ambivalentsuses on lavastuse tugevus. Sellist mõlema poole õigsust soodustab ka võte, et üks näitleja mängib etenduse jooksul nii Eestist äraminemise kui jäämise kritiseerijat.

Lavastuse kulminatsiooniks on Meelis Rämmeldi monoloog, kus kultuurihuviline Soomes elav eestlane meenutab Marie Underi ja Artur Adsoni Eestist põgenemist ja nende edasist elu Rootsis ning toob nutikaid paralleele tänapäevaga. Monoloogi lõpus selgub, et räägib Soomes töötav ehitaja.

Monoloog on pikk, näitleja ei tee justkui mitte midagi, aga publik haagib end iga tema sõna taha, pilt jookseb silme ees ja nii saab üksikust üldine: Soome ehitaja lugu lõikab teravalt tänasesse päeva. Rämmeld teebki lavastuses parima rolli: meeldejääv hetk on ka tema ülima naudinguga keefirijoomine – väliseestlane on leidnud poola poe, kust saab osta gurmeejooki keefirit!

Raba võtab Eesti üle

Võimsalt poeetiline on lavastuse lõpumonoloog sellest, kuidas viimane eestlane on lennujaamas tule kustutanud ning raba võtab Eesti üle: «Viimane Skype’i server kattub samblaga ja vajub sohu. Ükskõik, kes siiakanti satub, raba neelab ta endasse, sööb ja seedib ta ära, muudab ta turbaks ja kailudeks. Raba teab, et need inimesed, kes siin maa peal elasid, ei olnud seda maad väärt, nii et nüüd on kogu maa tema oma.»

Monoloogi esitab Kadri Adamson, kelle esietendustel nähtud rollides oli veel rabedust. Etenduste jooksul muutuvad esitused ehk nüansirikkamaks.

Omanäoliselt võimsa rolli teeb Ireen Kennik Lydia Koidulana. Eesti kultuuri alustala, keda on teatrilaval esitatud lugematu arv kordi – mida sellest rollist veel leida? Aga Kennik on leidnud võimsuse ja ürgsuse, ei mingit klišeelikkust. Vahvate-nukrate stseenide hulka kuulub ka Kenniku ja Tambet Selingu skaibiseksi püüe: küll segab keskendumast laps, küll toakaaslane.

Vaimukamaid stseene on kõigi nelja tegelase – väliseestlase – kohtumine internetifoorumis, arutamaks leiva, hapukoore või kohupiimakoogi äärmiselt komplitseeritud valmistamist.

Kokkuvõtteks pole põhjust leiutada midagi muud, kui Andra Teedel juba kirja pandud: «Vanasti käisid eestlased rabas pühapäeviti RMK laudteedel jalutamas, aga eestlased läksid ära. Võib-olla selles ei ole midagi imelikku, ongi jälle suure rahvasterände aeg. Kunagi me ülevalt Uuralitest tulime, nüüd läheme edasi. Võib-olla see ongi meie saatus, see, mida me väärime, kui me ei oska üksteist hoida, kui me oma vihast lahti ei saa.»

UUSLAVASTUS

«45 339 km² raba»

Autorid Andra Teede ja Laura Mets. Lavastaja Laura Mets. Kunstnik Illimar Vihmar. Valguskunstnik Margus Vaigur. Muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Videokunstnik Terina Tikka

Esietendus 21. novembril Endla teatri Küünis

Tagasi üles