Anu Saagim arvustab: Stig Rästa – rosinasilmne pätipoiss

  • Raamat kiskus mitmeid kordi suu kõrvuni, pani mõtlema ja vahel ka kurvastama.
  • Pask, okse, higi ja pisarad - ka see kõik on siin sees.

Kontserdilaval paipoisilikuna mõjuv Stig Rästa oskab üllatada ka oma teise poolega.

FOTO: Viktor Burkivski

Nii kerge, nii pisike! See oli mõte, mis esimesena pähe turgatas, kui Stigi «Minu Kennedy» Rahva Raamatus teiste edevate raamatute vahelt lõpuks üles leidsin. Kiirelt sirvisin läbi paarkümmend pilti loo kangelase värvikatest hetkedest eluteel. Oi, kuidas mulle meeldivad piltidega raamatud! Need on justkui maiuspalad. Eriti sellised, kus peategelane jutustab  oma elulugu. Nimede taga peab olema nägu.

Tellijale

Stigi raamat on lobe lugemine. Eessõnas hoiatab Stig, et tema raamat ei pruugi sobida lastele, ja soovitab seda rohkem lastevanematele, et nood oskaks oma kiirete ja tähtsate toimingute kõrvalt tähele panna, kuidas lapsed oma aega veedavad ja eelkõige, mida nende silmaterakesed tarbivad nii suu kui ka kõrvade kaudu. Mis mõttes? Mina soovitan raamatu kiirelt teismeliste kohustusliku kirjanduse nimekirja arvata. 

Mis mind enim hämmastas, oli tunne, justkui räägiks Stig minu lapsepõlvest ja tiineka-aastatest. Kontrollisin igaks juhuks üle, kas tõesti on meie vanusevahe paarkümmend aastat. Kuidas see võimalik on?

Tagasi üles