Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875614t1ha1bc.jpg)
/nginx/o/2015/12/07/4776957t1ha5af.jpg)
Nii kerge, nii pisike! See oli mõte, mis esimesena pähe turgatas, kui Stigi «Minu Kennedy» Rahva Raamatus teiste edevate raamatute vahelt lõpuks üles leidsin. Kiirelt sirvisin läbi paarkümmend pilti loo kangelase värvikatest hetkedest eluteel. Oi, kuidas mulle meeldivad piltidega raamatud! Need on justkui maiuspalad. Eriti sellised, kus peategelane jutustab oma elulugu. Nimede taga peab olema nägu.
Stigi raamat on lobe lugemine. Eessõnas hoiatab Stig, et tema raamat ei pruugi sobida lastele, ja soovitab seda rohkem lastevanematele, et nood oskaks oma kiirete ja tähtsate toimingute kõrvalt tähele panna, kuidas lapsed oma aega veedavad ja eelkõige, mida nende silmaterakesed tarbivad nii suu kui ka kõrvade kaudu. Mis mõttes? Mina soovitan raamatu kiirelt teismeliste kohustusliku kirjanduse nimekirja arvata.