Mutukate missioon ämblikuvõrgus

Olev Remsu romaan "Ämblik ja kultuur" Foto: Repro

Ülevoolavalt viljaka (ligi viiskümmend raamatut!) Remsu järjekordne memuaarromaan – Tartu Supilinnale on ta juba monumendi püstitanud! – viib lugeja 1977. aasta sügisesse, Tallinnas toona Pikal tänaval asunud nädalalehe Sirp ja Vasar toimetusse. Raamatu tagakaanel tunnistabki autor, et teos on pühendatud Sirbi 75. sünniaastale. Romaanis kannab see leht nime Z, tekitades nooremas lugejaskonnas kaastähenduse ZA/UM-nimelise kultuurirühmitusega, kellega oli seotud Sirbi ülevõtmiskatse 2013. aastal. 

Parasjagu pannakse seal kokku Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevale pühendatud ajalehe erinumbrit, kuhu iga osakond peab andma oma panuse. Kahesajal leheküljel avaneb terve galerii toimetuse töötajatest, kord publitsistika osakonna toimetaja, autori protagonisti Mait (käändub Mait: Maida) Heinaste, kord pajatajast autori («Miks Z? Mis nimi see sihuke on? Teeme nii, et jutustaja jätab lehe pärisnime enda teada, teeme nii, et lugeja selle omavoli pärast väga ei pahanda.») pilgu läbi. Ei puudu ka Heinaste enesepeegeldus, mida kroonib romaani viimases neljandikus NSV Liidu konstitutsiooni arutelule pühendatud lahtisel parteikoosolekul tehtud absurdimaiguline ettepanek põhiseaduse muutmiseks ning halenaljakalt lõppev «mässukatse» toimetusetoa laenurka punutud võrgus varitseva «kottpersest» ristämbliku vastu. 

Romaani avang häälestab eepilisele minevikukujutusele à la Tammsaare «Tõe ja õiguse» alguslause (vrd Remsu «Igatahes läinud aastasaja viimase veerandi alguses» – nagu hiljem selgub, on selleks novembri esimene nädal 1977). Järgneb aga suur hulk konversatsioone, toimetuse töötajate portreed ning nendega seotud (elu)lood. Faabulat hoiab koos sambomehest peatoimetaja Georg Vasso (muidugi tundsin temas ära Eduard Tinni) liikumine ühest toimetusetoast teise, kaheksandast peatükist alates EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja Hjalmar Mäekõla (Olaf-Knut Uti) saabumine koosolekule ning sellel osalemine. Vahepeale jääb veel üks intriig luuletaja ning publitsisti Richard Altmõisa värssromaani «Vladimir Iljitš Lenin» ümber. Osutus, et Altmõisa oli enne seda avaldanud luulekogu «Lüüriline miilits ja 13 huligaansust», ei jäta kahtlust, et Altmõisa prototüübiks on Rudolf Rimmel. Olgu, need paralleelid on ka ainsad, mida siinkohal puudutada julgen. Autor nimelt hoiatab, et prototüüpide otsimine «on kõige pinnalisem tekstiga tutvumise viis». Ja seda ma ju ei taha! Aga on mu enda romaanidestki prototüüpe otsitud. Iga kaasaegne romaan on ikka ka natuke seltskonnakroonika. On seda Toomas Vindi, on Mihkel Muti, on seda nüüd lisandunud ka Mart Kadastiku romaanid.