Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/10/23/255580t1h57f1.jpg)
/nginx/o/2015/12/09/4781211t1h190d.jpg)
Ma ei ole japanist, küll aga armastan väga vanu lugusid, mis avavad maailmu ja vaateid. Juhtus kord nõnda, et küsimuse «What time is it?» peale sain vastuseks loo mehest, kes ehitas suvemajakese kõrge mäe veerule külma tuule eest varju, nõnda et meri alati näha oleks.
Kõikvõimalikud loodusnähtused otsustasid tema maja mitu korda maatasa teha. Mees oli õnnetu mis hirmus ja klopsis aga iga kord maja uuesti kokku, kuni kohalikel tast viimaks kahju hakkas ning nad talle ära rääkisid, et selsamal mäeveerul puhkab üks viikingipealik, kelle maad need kunagi olid. Pealiku viimane soov oli sellesse kohta maetud saada, et ka teises ilmas merd näha. «Ja nii kaua, kuni minu hambad pole ära mädanenud, ei saa keegi sellesse kohta midagi ehitada.» See juhtus 800 aastat tagasi.